Non abbiate paura

Kuidas saada saareks *

2011-02-21T06:10:00.000-08:00

"Turvalisus on nagu süütus. Sa kas oled süütu või ei ole. Sul kas on turvalisus või ei ole." - Lennart Meri (kuskil)

"Messieurs, Angleterre est une île!" - Jules Michelet (avasõnadena College de France'is peetud loengutele inglise kirjanduse kujunemisest)

"No man is an island, entire of itself; every man is a piece of the continent.” - John Donne (metafüüsiliselt mediteerides)

Turvatunne või õigemini selle kujunemine on mind pikalt huvitanud. Nii isiklikus kui laiemas kontekstis. Turvatundest lähtub inimese võime proovida, improviseerida, riskida - seda mõistsin ma juba teatrikoolis. Turvatundest (kuidas too siis ka ei teki) tuleneb julgus. Sedasama kinnitavad ka lapsepsühholoogia uuringud - lapsed, kel on usk, et isa-ema vahepeal kuhugi ei kao, et kõik on tegelikult korras, mida iganes nad ei teeks, julgevad rohkem võõrastega mängida, kivi otsast alla hüpata või mida kõike muud.

Niisiis, julgus. Julgus hoolida, julgus mõista ja kõik see muu, mis käib kaasas avatud ühiskonnaga, mille poole me Eestis (ja kõigele vaatamata siiski vägagi edukalt) püüdleme.

Mind on pikalt huvitanud, millises sõltuvuses või sõltumatuses on turvatunde tekkimisel isiklik algatus ja välised olud. Ma ei ole geograafiline determinist ega usu ka kõige geneetilisse ettemääratusse. Ega kõik ka jumala armust sõltu. Aga alati ei pruugi armastust pika töö pealegi tulla. Mine võta kinni. Muna-kana-dilemma - selge see - aga mõtteid siluda tasub sel teemal ikkagi ...

Timothy Snyderi uus raamat "Bloodlands" (Edward Lucase arvustus Diplomaatias) räägib sellest, kuidas tõenäoliselt kõige kõvema matsu sai II maailmasõja eel, ajal ja järel inimkaotuse osas just Ida-Euroopa. (Kõige suuremad inimkaotused, 1/3 elanikkonnast, olla olnud paigus, mille nimi on praegu Valgevene. Ja mõelge siit ise edasi.) "Vereurmas maa", nagu raamatu pealkiri dramaatiliselt eesti keelde on tõlgitud. Snyder analüüsibki, kuidas Stalin ja Hitler sellega käsikäes hakkama said.

Aga lisaks raamatule endale ja tema pelgale olemasolulule pälvis mu tähelepanu ka üks konkreetsem detail. Üks kaart selles raamatus. (Kontrollisin üle, lk 2 on kaart esimest korda, aga ta hiljemgi ikka samasugune. See võib mõistagi ikkagi olla kartograafide eksitus, aga vähemalt sellisena piisavalt kõnekas.)

Nagu näha, asuvad sel kaardil Hiiumaa ja Saaremaa, nagu ka üldse Eesti saared, sellest "vereurmas maast" ja muidu kogu Ida-Euroopat hõlmavast tumedast tsoonist väljaspool. See on kummastav, aga samas ... rahustav.

Eesti on oma olemuselt üks tore kurioosum. Mind on pikka aega paelunud, et kõiksugu statistikate järgi asuvad väiksed edukad riigid enamasti (pindalalt, elanike arvult, skp järgi, majandusvabaduselt,või õnneindeksi järgi) kas:

a) saartel
b) mägedes
c) poolsaartel
d) ookeani mandrilavadel.

Ühesõnaga,

... eraldatus.

* (jäädes siiski osaks mandrist)

Teejuht Vatikani

2009-12-27T12:00:00.000-08:00

Kui kellelgi juhtub lähi- või kaugemal ajal olla sattumist Rooma, siis Deutschland Radio Kultur avaldab siin mõned vihjed, kuidas pääseda juriidiliselt korrektselt Vatikani neisse ruumidesse ja paikadesse, kuhu tavakülastajad üldjuhul ei sattu ega oskagi sattuda. Ja mida üheski Lonely Planetis kirjas ei ole. Näiteks sellisesse saali. Mõistagi mitte kuritarvitada.

Ülendavad hetked

2009-11-30T18:07:00.000-08:00

Lääne maailma praegu üks olulisimatest, nagu ma olen aru saanud, elus olevatest ajaloolastest Tony Judt pidas oktoobri lõpus New Yorgi ülikoolis ettekande sotsiaaldemokraatiast ja sellest, miks see praegu on sellises puntras, nagu ta on. (Üldse olen viimasel ajal avastanud, et paljudel asjalikel ülikoolidel on oma podcastid ja tegelen elukestva õppega.)

Ülendav - ehkki Judti eesmärk võis olla vastupidine - oli tema loengule eelnev seletus, miks ta ei räägi (ehkki soovitati) valitud teema asemel pigem oma kogu keha halvanud skleroosist, mis teda hiljuti tabas ja on viinud ta olukorda, kuid töötab vaid pea ja hingatagi saab torukese kaudu näo peal (sest hingamislihased ei tööta), mis olevat "quite ridiculous looking" and "facial Tupperware". Et "mis tunne on". Miks ei räägi, ehkki see oleks hea millegile, mille nimi on Ameerikas "public awareness".

Seletas vastates umbes nii (täpsemalt võite ise kuulata):

"I gather some of my American colleagues were they in the same situaton might have accepted this possibility for an uplifting experience for themselves and for you as an audience. But, you see, I'm English and we don't do uplifting".

Mis on õhus...

2009-11-27T15:11:00.000-08:00

Timothy Garton Ash kirjutab Euroopa uuest välisministrist ja presidendist. Hästi kirjutab, nats kõhe hakkab.

Sai taas pisut tõlgitud

2009-11-27T13:20:00.001-08:00

Tegelikult juba natuke aega tagasi, aga aasta lõpp ja paras avaldada. Originaal on siin.

-

Dialoog märkmikumüüja ja mööduja vahel

(Giacomo Leopardi, Operette morali, 1835)

- Märkmikud! Uued märkmikud! Uued kalendrid! Härra, on Teil äkki märkmikku tarvis?

- Uue aasta märkmikku?

- Jah, härra.

- Kas te usute, et see uus aasta tuleb ka õnnelik?

- Imeline, härra, kindel see.

- Sama õnnelik nagu see aasta, mis just läbi saab?

- Palju, palju õnnelikum.

- Sama õnnelik nagu eelmine?

- Palju, palju õnnelikum, auline härra.

- Aga nagu milline aasta siis? Kas te ei tahaks, et uus aasta tuleks samasugune nagu mõni viimastest aastatest?

- Ei, härra, ega ei tahaks küll.

- Mitu uusaastat juba möödas on sellest ajast, kui te kalendreid müüma hakkasite?

- Oma kakskümmend tuleb ära, auline härra.

- Ja millise moodi nendest aastatest sa tahaks, et see uus aasta tuleks?

- Mina? Ei mina tea.

- Kas teile ei meenu ükski, mis oleks tundunud õnnelik?

- Tõtt-öelda ei meenu küll.

- Ja ometi - elu on ikka üks ilus asi. On ju nii?

- Selge see.

- Kas sa ei tahaks uuesti elada kõik need kakskümmend aastat ja kogu kadunud aja, sünnist saati?

- Eh, armas härra, annaks vaid Jumal, et see võimalik oleks.

- Aga kui peaksid uuesti läbi tegema täpselt sama elu, ei rohkem ega vähem, kõige meeldiva ja ebameeldivaga, mis sa oled läbi elanud?

- Seda nagu ei tahaks.

- Oeh, aga millist elu sa siis tahaksid uuesti elada? Minu elu? Või vürsti või kellegi teise oma? Ja kas sa ei arva, et mina, vürst ja ükskõik kes teine vastaks täpselt samamoodi ja kui kui peaks läbi tegema täpselt sama elu, ei tahaks keegi uuesti otsast alustada?

- Arvan muidugi.

- Ja kui oleks selline tingimus, ei pöörduks ka sina tagasi, kui just teisiti ei saa?

- Jah, härra, ega ikka ei pöörduks küll.

- Oeh, aga millist elu sa siis tahaks?

- Sellist nagu ta mul praegugi on, nagu Jumal teda mulle annab, ilma muude tingimusteta.

- Elu, mis käib umbropsu ja ilma, et teaks midagigi ette, nii nagu ei tea midagi uuest aastast?

- Just.

- Sedasama tahaksin ka mina, kui ma peaksin otsast peale uuesti elama, ja nii ka kõik teised. Aga see ju näitab selgesti, et praeguse aastani välja on saatus kohelnud kõiki halvasti. Ja selgesti on näha, et igaüks arvab, et aastatega on temaga juhtunud rohkem halba kui head või vähemasti on see halb aina rängem. Sest kui oleks tingimus, et uuesti tuleb elada just oma juba elatud elu, kõige oma hea ja halvaga, ei tahaks mitte keegi uuesti sündida. See elu, mis on ilus, ei ole elu, mida inimesed tunnevad, vaid see, mida nad ei tunne. Mitte möödunud elu, vaid tulevane. Uuel aastal hakkab saatus sind ja mind ja kõiki teisi hästi kohtlema ja viimaks ometi tuleb õnn meie õuele. Eks ole nii?

- No loodame.

- Nonii... näidake mulle kõige ilusamat märkmikku, mis teil on.

- Siin ta on, härra. Maksab kolmkümmend soldot.

- Siin on kolmkümmend soldot.

- Tänan, auline härra. Nägemiseni. Märkmikud! Uued märkmikud! Uued kalendrid!

Lisanduseks ühele teatrikriitilisele värsile

2009-04-03T10:35:00.000-07:00

Tekst, millest antud jean-babtiste'ilik dialoog on ajendatud, asub siin. Selgituseks - ma ei ole ise lavastust veel näinud.

- No tsau!

- Tsau-tsau.

- Mis teed?

- Ah, kuule, proovi lähen…

- Nii-nii! Uus põnev töö?

- Tead, neid on üha vähem.

- Kas näind sa, lugenud ehk oled Oti teksti?

- Mis Oti? Kes see on?

- Noh, Karulini?

- Peksti?

- Ei pekstud. Lahati.

- Ahso.

- Jah, üsna hästi.

- Mhmh, võib-olla loen. Vist areneda kästi?

- Noh, areneda jah ja süüvida kah pisut.

- Ah, pealiskaudne värk. Kõik kontekstist on kisut.

(Paus.)

- Ta kirjutab, et…

- Oot, see on see Kriitik-Ott?!

- Seesama!

- Oeh!

- Mis?

- Noh!…see on ju sitakott!

- Sa lugesid siis?

- Ei! Ma kriitikat ei loe.

- Kas tõesti?

- Jah.

- Miks siis?

- Ah, tead…

- Mis?

- Ilm on soe…
Oo, kevad, sa mu rõõm! Oih, suveteater, raisk!

- Tead, kriitikuile näib, et teater on meil laisk.

- Mis laisk? No tehku siis...

- Einoh…

- Tead, toss on väljas…
Ma lähen proovi nüüd. Ma eilsest saati näljas.
Ehk saan all puhvetis paar kuivand juustuleiba…

- Ott tõesti püüdis ju te tükist kunsti leida.

- Kuid…?

- Eks sa ise loe.

- Tead, mind ei huvita.
Ma lähen proovi nüüd.

- Noh, jõudu, eks!

- Ja-jaa.

"Näe, vaata, Milton, mis nad seal laval teevad..Kui armas! Mis selle tüki nimi oligi? "Inimene ja kriis"? Ahah. Bertolti oma või? Aga muusika on ilus.

2009-03-22T16:24:00.000-07:00

Lugesin eile FAZ-ist väga head intervjuud filosoofi Peter Sloterdijkiga, kes suht teravmeelselt märkis, et praeguses faasis võib enamuse heaoluühiskondade inimeste pilku majanduskriisile võrrelda pealtvaataja omaga, kes jälgib kolmandast loožist mõnda eriti dramaatiliste tuuridega ooperlavastust. Umbes nii nagu juuresoleval pildil. See polnud ei Sloterdijkil ega mulgi otsene etteheide või kui, siis juba endalegi.

Ja ühes Šveitsi telekanalis oli 2008. aasta oktoobris Sloterdijkiga huvitav tunniajane vestlussaade kriisi ja selle taustade teemadel, mida saab õnnekombel internetist vaadata. Tore, et sellised "rääkivad pead" saateid tehakse, sest tundub, et just laia silmapiiriga mõtlemist, pikka hingamist ja analüüsi on praegusel ajal eriti vaja. Et seejärel muidugi tegutsema hakata. Tähelepanuväärne on ka Sloterdijki uhiuue raamatu pealkiri. Aga pealkirjad on tal varemgi õnnestunud - "Küünilise mõistuse kriitika". (Lugenud ma küll ei ole, paraku.)

Ja mis puutub teravmeelitsemisse, siis eelmisel nädalal võis Euroopa pressiülevaatest lugeda, et keegi bulgaaria ajakirjanik kasutas praeguse faasi hoiaku kohta sellist võrdlust - majanduskriis on nagu jõuluvana: kõik justkui enamvähem usuvad, aga keegi pole teda otseselt näinud.

Müür laseb tervitada ehk 20 aastat hiljem

2009-03-12T06:37:00.000-07:00

Mulle millegipärast meeldib Ida-Euroopa. Juba ammustajast, aga viimasel ajal üha enam. Kuidagi kodune. Veel 20 aasta eest oli lääs idast müüriga lahus. See kõik on jätnud jälje meie teadvusse, kes me siin Ida-Euroopas elame ja ega lääski puutumata ole. Üsna kohe, kui Berliini müür langes, kirjutas Susan Sontag Berliinis, kus ta parajasti oma uut romaani rohimas oli, lühikese dramoleti, mis on üks elegantsemaid, teravmeelese ja -pilgulisemaid tekste, mida ma olen Ida- ja Lääne-Euroopa teemal lugenud. Justkui zip-fail kõikvõimalikest solvumistest ja suhetenüanssides, mis nende kahe armastaja vahel müüri langemisest saati õhus on olnud ja millest ajaleheski kirjutatakse. Pühendan tõlke ... mnjah...lootusele, et ehk läheb hästi veel.

Susan Sontag

Pyramuse ja Thisbe ülikoomiline kurbmäng

(Interlüüd)

Müür: Thus have I, Wall, my part discharged so;

And being done, thus Wall away doth go.

"Suveöö unenägu", 5. vaatus, 1. stseen

THISBE: Teda ei ole enam siin.

PYRAMUS: Ta lahutas meid. Me igatsesime üksteise järele. Me kasvasime lahku.

THISBE: Ma mõtlesin temast kogu aeg.

PYRAMUS: Ma arvasin, et sa mõtlesid minust.

THISBE: Kallikene! (Suudleb Pyramust.) Kui palju kordi olen ma sind selles veennud. Aga ma räägin praegu sellest, millest ma ei rääkinud. Iga lausega, mida ütlesin, käis kaasas teine, välja ütlemata pool-lause: “Ja müür...” Näiteks: "Ma lähen Pariisi Baari..."

PYRAMUS: ja müür...”

THISBE: Näiteks: “Ei tea, mida täna Arsenalis näidatakse...”

PYRAMUS: ja müür...”

THISBE: “Türklastel on ikka kohutav elu seal Kreutzbergis...”

PYRAMUS: ja müür...”

THISBE: Täpselt.

PYRAMUS: See oli tragöödia. Kas nüüd tuleb komöödia?

THISBE: Meist ei saa ju ometi normaalsed inimesed, ega?

PYRAMUS: Kas see tähendab, et võime teha mida iganes me tahame?

THISBE: Mul tuleb juba pisut nostalgia peale. Oo, inimsüda on ikka üks heitlik asi.

PYRAMUS: Thisbe!

THISBE: Asi pole sinus, mu armas! (Pyramus kortsutab kulmu.) Sa ju tead, et ma olen nüüd igavesti sinu oma. Tähendab, sina oled minu oma. Aga see tähendab ju ühte ja sedasama, eks? Ei, ma mõtlen selles mõttes, et ...saad ju aru küll. Ma igatsen ta järele natuke.

PYRAMUS: Thisbe!

THISBE: Ainult natuke. (Märkab, kuidas Pyramus kulmu kortsutab.) Naerata, mu armas. Oeh, te olete ka ikka nii tõsised inimesed!

PYRAMUS: Ma kannatasin.

THISBE: Mina ka, omal kombel. Mitte samamoodi nagu sina, muidugi. Aga ega meie poole peal ka kerge olnud.

PYRAMUS: Ärme tülitseme.

THISBE: Kas me tülitseme? Ei iial! Kuulata! (On kuulda, kuidas inimesed toksivad vasaratega müüri.) Milline imeline heli!

PYRAMUS: Oleks mul nüüd kassettmakk kaasas. Ta on mul Sony.

THISBE: Ma olen rõõmus, et sa saad nüüd osta kõike, mida sa tahad. Ma uskunud, et sa oled nii vaene.

PYRAMUS: See oli kohutav. Aga tead, see oli hea mu iseloomule.

THISBE: Näedsa siis? Isegi sina suudad taga igatseda. Üks ameerika kunstnik hoiatas mind eelmisel aastal. Te hakkate seda müüri veel taga igatsema. (Ta piilub, kuidas müüri-toksijad kogutud müüritükke üle värvivad.) Näe, kaunistavad.

PYRAMUS: Ärme muutume nostalgiliseks.

THISBE: Aga sa oled ju nõus, et midagi on tema kohta siiski öelda. Ta tegi meid erinevaiks.

PYRAMUS: Me oleme jätkuvalt erinevad.

THISBE: Ma ei tea. Nii palju autosid. Nii palju prügi. Kerjused. Jalakäijad ei oota tänavanurkadel rohelist tuld. Autod pargivad kõnniteedele.

Siseneb NEW YORGI VAIM.

VAIM: Oo, linn, ma tunnen su ära. Su nahkjoped, ju sõltumatute filmide festivalid, su tunglevad tumedanahalised võõramaalased, su kinnisvarahaid, su art deco poed, su rassismi, su vahemeremaade köögi restoranid, su prahised tänavad, su jämeda olemisega mehhaanikud ---

THISBE: Ei! Siit kao! See on Kesk-Euroopa Berkeley.

VAIM: Kesk-Euroopa – vaid unenägu. Su Berkeley – vaid interlüüd. Sellest linnast saab Euroopa New York ....on alati pidanud saama. See lükkus vaid kuuskümmend aastat edasi.

NEW YORGI VAIM haihtub.

THISBE: Noh, ega meil ju vist väga kurb ka olema ei hakka. Kuna New York ei ole Ameerika, siis pole see linn ju ka...

PYRAMUS: Muidugi, kui ta jääb sama moodi rääma ja on täis kutsumata võõramaalasi. (Ohkab.) Ärme looda liiga palju.

THISBE: Oo, loodame ikka! Me saame rikkaks. See on lihtsalt raha.

PYRAMUS: Ja võim. See mulle meeldib.

THISBE: Me ei saa midagi, mida me pole ära teeninud. Me oleme koos. Me oleme vabad.

PYRAMUS: Aga ikkagi – kõik läheb liiga kiiresti. Ja maksab liiga palju.

THISBE: Keegi ei saa sundida meid tegema midagi, mida me teha ei taha – kuni me oleme koos.

PYRAMUS: Mul on valus mõelda neist, kellel oli vähem õnne kui meil. Aga vahel me ju meenutame neid ka, eks?

THISBE: Ma tahan need vanad lood ära unustada.

PYRAMUS: Ajalugu on koduigatsus.

THISBE: Ole ometi rõõmsam, mu armas. Maailma jaguneb Uueks ja Vanaks. Ja meie oleme igavesti heade poolel. Nüüdsest alatest.

PYRAMUS: Goethe on öelnud...

THISBE: Oeh, ainult mitte Goethe...

PYRAMUS: Sul on õigus.

THISBE: Walter Benjamin räägib oma viimases...

PYRAMUS: Walter Benjamin jäägu ka!

THISBE: Mhmh. (Nad jäävad mõneks ajaks vait.) Jalutame.

Nad näevad müüjate rongkäiku – nende hulgas on ka mõned vene sõdurid – mis tuleb üle tühja välja.

PYRAMUS: Ja mõelda vaid, et see kõik oli eikellegimaa.

THISBE: Mida nad müüvad?

PYRAMUS: Kõike. Kõik on müügiks.

THISBE: Ütle ometi, et nii on parem. Palun!

PYRAMUS: Muidugi on nii parem. Me ei pea surema.

THISBE: Pidutseme edasi. Võta šampanjat. Võta river-colat.

Nad joovad.

PYRAMUS: Lõpuks ometi vabadus.

THISBE: Aga ära purki maha viska.

PYRAMUS: Kelleks sa mind pead?

THISBE Vabandust. Lihtsalt selles mõttes, et...mm...vabandust. Jah, vabadus.

EESRIIE

Uudisi teatriilmast

2009-03-11T05:47:00.000-07:00

Mis silmis, see südames...

Inglismaal olla leitud miski maal, mis olla ainuke portree Shakespeare'ist, mis on tehtud tema eluajal. Noh, põnev ikka, et inglased viitsivad jännata selle autori näo otsimisega. Küllap on hea teada, milline kirjanik välja nägi, kuidas sa ikka muidu "Othello" loetud saad.

Inglise ajaleht Telegraph kirjutab pikemalt.

Iseenesest oleks ju tore, kui meilgi oleks olukord, et keegi ei tea, milline Mati Unt või Tammsaare välja näeb. Et on vaid raamatud ja kogu lugu. On ju maailmas olnud selliseid kunstnikke, kes põhimõtteliselt ei lase end pildistada. Chris Marker näiteks.

Mõistagi on sellise kurioosumi tekkimine pikema talletatud ajaloo puhul tõenäolisem - Shakespreare on ju ikkagi 16. sajand. Lõbus aga on selline alateadlik kindluse otsimine: Shakespeare oleks juskui ka kuidagi rohkem purgis, kui me teame, kas tal olid vuntsid või kas kõrvad hoidsid peast eemale. Kuidagi rahustav, eks.

Mis nad siis tulevad meie teatrisse helisema...

Venemaal aga saab viimasel ajal alati nalja. Oleneb muidugi kohast, aga Moskvas vähemalt. Seal on lavastaja Sergei Ženovatši loodud Teatrikunsti Stuudios - vene teatrikriitikute tulevikulootuses (teater asub kunagises Stanislavski perekonnale kuulunud teemantitööstuse hoones - nämm, kui tähendustiine!) - välja mõeldud nipp, kuidas võidelda alatasa teatrietenduste ajal helisema kippuvate telefonidega (pealegi, kuuldavasti võetakse Venemaal telefon vahel ka vastu, et pisut muhedat ärijuttu puhuda end etendusest mitte segada lastes).

Etendusele saabudes võetakse sult naeratades telefon ära, pistetakse vastavasse kappi, kus iga saalikoha kohta on üks sahtlikke ja pärast etendust saad telefoni oma piletit näidates tagasi. Töö kiire ja korralik. Puust ja punane. Lollikindel. Saab rahus etendust vaadata. Kui just muidugi mõni näitleja telefoni tasku pole unustanud.

Kuidas see siis ikkagi käib, loetagu inglisekeelsest Moscow Times'ist.

Õnne paradoksidest

2009-02-14T10:05:00.000-08:00

Hiljuti rääkis C. mulle kohvi taga, et kui ta tundlad välja sirutab ja nüüd aus püüab olla, siis ega teda tegelikult väga ei huvitagi, mis maailmas toimub. Endagagi tegemist. Ütles ja naeratas. Noh, muigas. Me küll ei öeldnud seda kumbki välja, kuid tundus, et rääkisime vist kannatusest. Sotsiaalsest ebaõiglusest, juneimit. Meil ja mujal. Võibolla kaude isegi majanduskriisist või sellest infotsunamist, mis mõnd uudistekanalit avades üle pea lööb. Et kas tegelikult ongi väga vahet, kes ja kus kannatab, üks kannatus puha - kannatuse maailmameistrivõistlusi ei ole toimunud ega saa ka kunagi tulema. Põhiküsimus on siis ikkagi - kuidas selle olemasolusse suhtuda. Eriti kui kannatajateks on parajasti teised. Muidu oli päris ilus talvepäev ja hea olla.

Tundsin selles C. selges ja lapsesuises sõnastuses endagi mõtted ära. Mingi rahulolu ja "minu-elu-on-minu-kindlus"-tunne. Ja ometi tundub see sisaldavat justkui midagi ebamugavat, iseennast ärritavat, kergelt sügelema ajavat või mis? Moraal või nii. Kohustus hoolida. Eksisteerib selline? Lihtne - kui mulle ei lähe teiste kannatused korda, miks peaks siis õigupoolest teistele minu omad? Selline peaaegu juriidiline värk. Lihtne geomeetria.

Millegipärast meenub kuskilt loetud mõte, et marksism oli sisuliselt religioosse maailmavaate edasiarendus teises vormis ja teiste vahenditega - ehk siis sloganina: "õndsad on need, kes hoolivad." Hoolivad ja punkt. Hoolimisest piisab. Hoolin tehastes rümpava proletariaadi raskest saatusest, seda eriti Genfis kohvikus latte't juues ja meeldiva toskaanlanna silmadesse naeratades.

Iseasi, et mida siis õigupoolest tähendab hoolimine. Kuidas seda mõõta? Mis on hoolimise kriteerium? Kus on piir, kui võib endale öelda - "nii poisid, minu hoolimine on nüüd hoolitud". Millega seda kontrollitakse, kui (nagu läänemaailmale, st mullegi kohaselt) ette ju ei võeta suurt midagi.

Ma mäletan, kuidas üks bosnialane rääkis, et kui ta elas juba Saksamaal, aga sõda veel käis, ärritasid teda väga saksa tädide hüüatused sõjauudiste puhul: "Ich bin völlig empört!/Ma olen täiesti vapustatud!". Millele järgnes vaikus ja vaikne laialiminek. Mnjah, mis sa ikka teed ära.

Ma ei räägiks seda, kui mulle ei tunduks, et see küsimus ei ole mitte ainult minu peas. Seda on avalikuski ruumis - kõik need debatid a la "kui maailm ei tunnista vääriliselt küüditamise kannatust, siis me ei nukrutse holokausti pärast kah". Ja seda täitsa intelligentsete inimeste suust. Ütleme, et tunnistaks, kas siis nukrutseks teiste hädade pärast? Või teine variatsioon - kas Eestile oleks kommunism kui ideoloogia probleemiks ja kuritegelik ka siis, kui see oleks rakendunud muudes riikides, aga Eestis mitte. Pealegi on Eestis natuke ka seda õhustikku, et "me ei ole kellelegi mingit kaastunnet võlgu, vaata kui palju me oleme ise kannatanud".

Oeh. Nende teemadega võib ennast lõhki kratsida. Ja mulle tundub, et kui ma ise seda postitust loeks, ei viitsiks ma siit enam eriti edasi lugeda - nii et ma vahetan parem heaga teemat.

Hiljuti tundus, et sain viimaks aru pealkirjast "Tõde ja õigus". Varem ei saand mõhkugi aru. Mulle tundub, et õigus on isiklik tõde. Jah, õigus on Antonil ilmselt ka õiglus, aga see huvitab mind vähem.

Kergelt siiski postituse algusega seotult tundub mulle, et õigus on see, kuidas asi paistab vaatlejale endale või mõnele teisele üksikisikule ja tema oma tajust lähtuvalt. "Jah, sul on õigus." Ja ongi. Kõigil on õigus, paraku. Või vähemalt - kõigil on põhjused. Ja see kõigi õigus on siis tõde, oma paradoksides. Tõde on nagu kassetpomm, mis koosneb tuhandest valusast killust. Tõde on vaade ülalt, kui näed kõiki mängus osalejaid. Nagu administraatoripositsioon arvutimängus, kui võid vaadata toimuvat kõigist suunadest ja erinevate osalejate asendeid mõistes. Aga adminiks inimest naljalt ei lasta. Noh, vahel mõned saavad, formaalselt. Aga isegi siis küsib Pontu Jussi käest "Mis on tõde?". Ja Juss ei vasta.

Teatrikoolis olid kõige huvitavamad vaadata need etüüdid ja stseenid, kus kahele tegelasele anti vastukäivate suundadega ülesanded. Eriti kui nad pole teise omast teadlikud. Üks tahab uksest sisse, teine ei taha teda lasta. Mõlemal oma õigus. Maksimumpanused. Kuidagi tuleb käituda. See, mis nende kahe vahel tekib, on siis ehk tõde. Ainult et näha saab seda keegi kolmas, rambi tagant.

"The tears of the world are a constant quantity. For each one who begins to weep somewhere else another stops. The same is true of the laugh. Let us not then speak ill of our generation, it is not any unhappier than its predecessors. Let us not speak well of it either. Let us not speak of it at all." - Samuel Beckett, "Waiting for Godot"

Meenus selline lugu...

2009-01-19T08:03:00.000-08:00

Moto Czeslaw Miloszi raamatus "Vangistatud mõistus":

"Kui kaks vaidlevad ja ühel on kindlalt 55% õigust, siis on kõik hästi ja pole mõtet enam tülitseda. Aga kui kellelgi on 60 % õigust? Siis on kõik ilus, see on suur rõõm, tänagu Jumalat! Aga mida öelda, kui on 75 % õigust? Targad inimesed ütlevad, et see on väga kahtlane. Noh, aga 100 %? Kes ütleb, et tal on 100 % õigus, see on alatu närukael, hirmus kaabakas ja suurim tõbras." - vana juut Galiitsiast

Mingis mõttes poleks ju paha see endale kreedoks võtta. Hoiaks endal silmad lahti või nii.

Karu metamorfoos

2009-01-16T15:00:00.000-08:00

Kuulsin oma juba reedeõhtuselt lõbusas tujus endiselt prantsuse keele õpetajalt O.'lt järgmist lugu. Väidetavalt tõestisündinut, ehkki mõned lood on sellised, et polegi vist väga vahet, kas nad juhtusid päriselt või on välja mõeldud.

Kafka on tuberkuloosi suremas ja sõidab tervisevetele. Sanatooriumis pole suuremat midagi teha, ehk ainult teiste surijatega rääkida, ja nii jalutabki Kafka oma viimaseid päevi maha kohalikus pargis. Ilm on ilus, nagu siis kui mõnes Spielbergi filmis sureb keegi suurvaim.

Kord pargis jalutades kohtab Kafka umbes viieaastast nutvat tüdrukut. "Mis juhtus," küsib Kafka. "Kaotasin oma karu ära," vastab tüdruk. Kafka vaikib pisut. "Sa ei kaotanud teda ära," ütleb Kafka, "Ta läks reisima." "Reisima?" küsib tüdruk kaheldes läbi nutu. "Mhmh," ütleb Kafka, "maailmareisile." Ja ta hakkab tüdrukule jutustama ühte lugu.

Ka järgnevatel päevadel, oma viimastel, saab Kafka tüdrukuga korduvalt kokku ja iga kord räägib Franz talle karu uutest seiklustest kuskil kauges maailma otsas - kord elevantide juures Indias, kord jääkarude juures Arktikas, siis vihmametsades, hiiglaslikel jõgedel ja riisipõldude vahel, siin ja seal.

Viimaks, kui Kafka end juba päris nõrgalt tunneb, ostab ta tüdrukule karu ja kingib selle talle. "Näe, su karu on reisilt tagasi," ütleb Kafka. "See ei ole üldse minu karu," ütleb tüdruk kindlalt. "Kuidas nii?" küsib Kafka. "Minu karu oli teistsugune," ütleb tüdruk. Kafka vaikib pisut ja ütleb siis: "Ei, see on kindlasti sinu karu, ta käis ju reisimas ja on lihtsalt pisut muutunud."

Vahel on tunne...

2009-01-15T07:46:00.000-08:00

Käisin raamatupoes. Kui jõudsin teisele korrusele, kus asub ilukirjandus, ajalugu ja muud kogukama sisuga teosed, tabas mind äkki kaupluse poolt soovitatavate raamatute riiuli ees peapööritus. Esimese asjana nägin seal kahte raamatut - "Teise maailmasõja atlas" ja "Tõrjutud mälestused". Muidugi, Imbi Palju ja John Keegan on asjalikud ja asjatundlikud inimesed. Aga äkki mõtlesin, et mitu aastat nendest traumaatilsitest sündmustest õigupoolest möödas on. Päris mitu. Ma mõistan ja tunnen isegi, et sündmused, mida antud raamatud käsitlevad, ongi karmid ja neid ei saa üleolevalt unustada, kuid ikka ja jälle tekib küsimus "Mida siis teha, nüüd 60 aastat hiljem? Kuidas saada üle?".

Ma olen vahel mõelnud, et traumaatiliste minevikukogemustega on vist nii nagu psühiaatrias-psühholoogias traumade väljakaevamisega. Ma ei tea psühholoogiast kuigi palju, aga traumade väljakaevamine tundub kuidagi eetiliselt tundlik olukord - seda võiks minu meelest teha olukorras, kui nende väljakaevatud ja siis pealispinnal kipitavate valudega osatakse midagi asjalikku pihta hakata, osatakse neid kuidagi edasi töödelda eesmärgiga neist lõpuks üle saada. Paatos a la "vechnaja pamyat", "jamais plus", kui sellega ei seondu soov ja tahe oma leina, viha, solvumist, valu kuidagi millekski leebemaks, siiralt pingevabamaks ümber töödelda, tundub kuidagi mõttelaisk ja isegi vastutustundetu.

Aga mulle tundub, et see kõik ei ole nii vaid ühiskondlikus plaanis. Ja ühiskondlik plaan mind niivõrd ei huvitagi, mind huvitab ka ühiskondlikus plaanis paralleelid inimese siseeluga. Olen erinevatel põhjustel ka isiklikus elus tajunud, kui oluline on oskus ja tahtmine saada üle (endistest vigadest, endistest pattudest, endistest haiget saamistest). Vaevalt et lihtsalt unustamine ja allasurumine on lahendus, on vaja mingit peenemat meetodit. Ja halastus ja andestamine tundub olevat selle meetodi oluline osa. Ja mulle tundub, et andestamine saab vägagi olla ühepoolne, selleks pole tingimata tarvis teise poole tahtmist andeks saada.
Aga et tulla tagasi paralleeli juurde ühiskondliku õhustikuga, siis tundub, et kuidagi rusuvalt palju on minevikku, aga tuleviku osas on tihti kas maailmalõpukuulutused, roosad unistused või lihtsalt helitu eetrilumi.

Küsin endalt nüüd, miks ma siis ei oska täpselt väljendada seda meetodit, kirjeldada seda "minevikust-ülesaamise-masinat". Mnjah, ilmselt seesama pärast, nagu ka kõik teised - ma ei tea, mingi udu on. Aga ma arvan (nagu ilmselt paljud teised) et sellist gadgetit otsida on oluline.

Põhjenduseks võiks ju kas või Bertoltit tsiteerida:

"Seejuures me ju teame:
Ka viha alatuse vastu
moonutab näojooni.
Ka raev ebaõiguluse pärast
teeb hääle kähedaks."

Õigupoolest on see ainuke valik, sest elu läheb ju alati edasi, kui ka tundub, et mitte ja kui ehk ka mite su enda jaoks, siis kellegi jaoks ikka.

P.S. Kuidagi diibivõitu sai.

Vahel on tunne...

2009-01-08T17:32:00.000-08:00

Mind huvitavad sõnad. Mul on nendega vahel üsna füüsiline suhe. On kuidagi avardav jõuda sõnade sisse. Tajuda, kuidas sõnadest, nende tähendustest saab ümbritsev maailm. Tunnen tihti, et kui mu sõnavarra siseneb uus sõna, siseneb minusse ühtlasi mingi uus mõtte- ja tajuviis. Üks veider taipamise turgatas minus, kui mu eks-semiootikust valikõde E. kunagi jutustas, kuidas Mihhail Lotman loengus Austini kõneaktide teooria peateose "How To Do Things With Words" pealkirja jooksu pealt ja elegantselt eesti keelde tõlkis - "Kuidas sõnadest asja saab". Chapeau, monsieur!

Saksa keel keel on vahel keeruline, aga on mitmeid sõnu, mille olemasolu eest tuleb üsna tänulik olla ja mitte vaid eestlastel, kes me sellest keelest palju sõnu oleme laenatud. Või mis laenatud, neid ei saagi ju tagasi anda.

Sakslastel on liitsõnu, mis on avanud mingi uue tajuvisi ja milles selle uue mõiste moodustavad sõnad on kokku saanud esimest korda. Trauerarbeit, Vergangenheitsbewältigung, Weltschmerz, Wahlverwandschaft, Zeitgeist.

Just see sõna - ajavaim - on mulle viimasel ajal mitmeid kordi pähe turgatanud. Kas on siis tõesti nii, et igal ajal oma vaim, mingi aistitav tunne, mida mõned üheti, mõned teisiti sõnastavad, aga mis on kõigile ühiselt tajutav? Hm, tegelikult ei saa me ju iialgi teada, kas endistel aegadel, kui meid ei olnud, oli teistsugune tunne elada. Või noh - kas mul oleks olnud teistsugune tunne elada, sest teistel on ju võib-olla praegugi hoopis teistsugune tunne elada.

Ja ikkagi - ajavaim. Käisin hiljuti Budapestis ühel Ida-Euroopa noorte teatriinimeste kokkusaamisel. Minu imestuseks olid erinevaist riikidest pärit inimeste kirjeldused oma kodumaal valitsevast õhkkonnast üsna sarnased. Mitmete jutus oli tajuda ebalust. Ühelt poolt - kõik on hästi: lõpuks ometi vabadus, Ida-Euroopale omaselt väga suured võimalused noortele ja teotahtlikele. Ja teisalt rääkisid paljud mingisugusest surutisest. Ebaledes. Leidmata nagu täpseid sõnu oma taju väljendamiseks, sõnu, mida suudaks usaldada. Surutisest, mille taju on seotud mingisuguse häbiga teatud tänamatuse pärast: kõik on ju tegelikult, möödunud karmide aegadega võrreldes, hästi, a mina näe kipun vinguma.

Mis surutisest? Populismimaigulisest rahvuslusest. Justkui õhus rippuvast kohustusest poolt valida, vaenlane leida. Ja tõendamaks, et asi pole vist ainult vanuses - sellest räägib peale noorte teatriinimeste ühes intervjuus ka poola endine teeneline dissident ja praegune suurima ajalehe peatoimetaja Adam Michnik. (Selgituseks - mind ei huvita selle kõige puhul üldse seosed poliitikaga -öäk!)

Mitmete reaktsioon selle rahvuslusetaotlusele oli et "mnjah, einoh, muidugi on tore, et ma olen tšehh/ungarlane/sloveen/eestlane, aga ega seda ei saa ju kunstlikult võimendada distantseerides end mingist kujuteldavast metsikust mongolist". Mulle jäi jutust mulje, nagu oleks sedalaadi "fast-forward" nupu vajutamisega taga aetav "rahvuslus" justkui mingi üldmaitseaine, viiepiprasegu, ketšup, one-size-fits-all.

Kõige huvitavam oli aga mu jaoks selleteemaliste vestluste juures just inimeste teatud ebalus. Ja siis ma mõtlesingi ajavaimule.

Kohati tundub, eriti kui ajalehti lugeda, et karmid ajad on tagasi. Vahepeal (ma räägin üldistades, mina olen 26, aga ega inimesed üldiselt üle 120 aasta ju ei elagi, nii et üldistamine on paratamatu), 90ndatel õhus olnud optimism tundub olevat tasapisi haihtumas. Mida ma mõtlen 90ndate optimismi all? Seda tunnet, et "nii, nüüd lepime kõik üksteisega ära, räägime oma traumad lahti ja läbi, saame üksteisest aru, häbeneme, mõtleme järele, vabandame ja kõik on viimaks ometi hästi, sest me oleme ju ikkagi kultuursed inimesed ja verine 20. sajand on seljataga". Midagi sellist. Võib-olla ma olen asjast valesti aru saanud, aga mulle tundus, et midagi sellist, mingi optimism oli õhus. Siis aga selgus, et traumasid, mida läbi arutada, on pagana palju. Ja veel - kas ja kuivõrd peaksid meile korda minema teiste traumad? Kust lõppeb moraalne vastutus ja kohustus hoolida - kas oma naha, koduukse, riigipiiri, maailmajao, pöidlaga televiisoripuldil?

Mnjah, ei tea, kas postmodernismi laip on juba leitud, aga paistab, et karmid ajad on tagasi. Õhus on tunda illusioonipohmelli. Isegi mitte illusiooni- ja mitte pohmelli, pigem mingit nukrust. Üllatusega seotud nukrust, võib-olla muigega, ehkki pigem mitte. "Kuda see, kurat, nüüd kõik siis niimoodi läks". "Sai ju räägitud, et olgem normaalsed". Ma mõtlen just humanitaaride seas, sest peamiselt humanitaaridest mu tutvusringkond koosnebki. Aga ma oletan, et mitte ainult nende hulgas. Tunne, et tugevad konfliktid, kus tuleb valida pool, on tagasi. Empire strikes back niiöelda. Kas see polnud mitte üks Tammsaare tegelane, kes isale vastu ütles "Miks pean mina oma elu siia sohu matma". Midagi sellist oleks justkui õhus noorte humanitaaride hulgas. Või mis teie arvate?

Mulle tundub, et see tõrksus ja tahtmatus poolt valida ei ole küüniline ükskõiksus või pepside laste jonnimine. Mulle tundub, et see on kontideni kurbus. Võib-olla just mitte kontideni, mingi varu peab ju jääma. Üks ütles kunagi, et talle tundub, et tänapäeval sünnivad juba lapsed mingi taagaga, mingi arusaamaga, mingi raskusega. Noh, kas just nii, aga mingi emo on õhus.

Nagu Alliksaar või mis?:

"Mis saabub
ja mida ma soovin
on jubedalt erinev."

Seepärast tõstatub mu meelest praeguses ajavaimus eriti küsimus - kuidas olla usutavalt optimistlik? Keset pisut ennastnautlevaid "lõpukuulutusi" ka justkui intelligentsetelt inimestelt. Kuidas olla optimistlik, olemata naiivne, silmaklappidega või ignorantne ja olla kriitiline, olemata küüniline, lammutav ja salvav? Kuidas säilitada hoog edasi liikuda ja, olles tuttav agade labürindiga, selles mitte ära eksida

...

P.S.

Üldiselt mu läheb hästi. See sissekanne ei väljenda mu hetke hingeseisundit.

P.P.S.

Liiga palju üldiselt mõelda ei ole tervislik, olen seda enda peal kogenud. Linnulennu-pilgust on vahel kasu, ja mälestus sellest tuleb meelde jätta. Aga liigne lendamine moonutab ka päris kindlasti taju. Inimesed on loodud kõndima, kõndida annab umbes 6 kilomeetrit tunnis ja teed on juba loomu poolest käänulised.

Sai taas pisut tõlgitud

2008-12-03T02:43:00.000-08:00

Küll juba natuke aega tagasi, aga ongi pisut settinud, paras aeg avaldada. Tegu on siis Paul Verlaine'i luuletusega, mille ta kirjutas 1876. aastal Mons'i vangla kongis ja avaldas aasta hiljem kogus "Sagesse". Mõnest kohast natuke karvane, aga lugeja ehk andestab.

Paul Verlaine

Taevas katuse kohal...

Taevas katuse kohal
Nii sini, nii vait!
Puugi katuse kohal
end kiigutab vaid.

Taevas, vaata, kirikukell
Vaikides lööb.
Lind, vaata, puuoksa peal
Teeb nututööd.

Mu jumal, siin ta on: elu -
Lihtne ja vaga.
Ainult tumm linnamelu
Vaikuse taga.

- Mida sa tegid, sina, et sul
Silmad on vees,
Mida tegid, kui oli sul
Elu veel ees?

Le ciel par-dessus le toit...

Le ciel est, par-dessus le toit,
Si bleu, si calme !
Un arbre, par-dessus le toit,
Berce sa palme.

La cloche, dans le ciel qu'on voit,
Doucement tinte.
Un oiseau, sur l'arbre qu'on voit,
Chante sa plainte.

Mon Dieu, mon Dieu, la vie est là
Simple et tranquille.
Cette paisible rumeur-là
Vient de la ville.

– Qu'as-tu fait, ô toi que voilà
Pleurant sans cesse,
Dis, qu'as-tu fait, toi que voilà,
De ta jeunesse ?

Mina olin siin (ja loodetavasti viimast korda) 2. osa

2008-10-02T06:07:00.000-07:00

Peaks järgi jätma need lubadused a la "ma homme kohe kirjutan/tulen/saadan". Nagu näha, ei tulnud ka sest filmist järgmisel päeval kirjutamisest midagi välja. Nüüd siis.

Ma ei tea, mis tasakaalus olid stsenaariumi kirjutamisel Sass Henno, Rene Vilbre ja Ilmar Raag. Ja romaani ei ole ma paraku lugenud, nii võib mind soovi korral süüdistada a la "äh, see oli juba raamatus ju".

Igatahes leidsin ma filmi ideelises karkassis mõningaid sarnasusi Raagi "Klassiga". Esiteks - mõlemad mõjusid hoiatusfilmina. Ma ei usu siiski, et film võiks olla nii tugev mõjutaja, et see suudaks veenda filmis kujutatut reaalsuses läbi proovima neid, kellel selleks muidu soodumust ei ole. Selles kunstiteose mõju suunas pole mu meelest tark kuigi kaugele edasi mõelda, muidu võib kergesti jõuda arusaamale, et "vaja" oleks ainult harmoonia, helguse ja ilu poole talutavaid filme. Paraku pole maailm kuigi harmooniline paik, ja nii on filmitegijaid ka igasugune õigus kujutada seda, mida nad oluliseks või näitamisväärseks peavad.

Mõlemas filmis (minu väide on siis, et see võib olla Raagi mõju) on läbiv homoteema. Kusjuures mõlemas filmis teevad homonalju ja -tegusid negatiivsed kangelased. Ning mõlemas filmis on otsustav alandus seksuaalne (esimesel juhul oraalseksile sundimine, teisel anaalse vägistamisega ähvardamine).

Seksuaalsuse esiletoomist toetas ka see, et mõlemas filmis olid poisid puhastatud sotsiaalsetest seostest, eriti siis, kui asjad juba karmimaks hakkasid minema - lõhutud perekonnad, kaalul pole enam muud kui seksuaalsuse puutumatus või elu. Dilemmad olid väljas ühiskondlikest seostest (mis must edasi saab, kuidas tulevik hakkab välja nägema, kui ma sellesse kõigesse sekkun), olid alati intiimsed. Noh, võib-olla tõesti sellised poiste-naljad.

Ma olen nõus, et seksuaalsus on ülimalt intiimne sfäär ja vägivald selles vallas ongi ülimalt alandav, kui millegipärast tundub mulle, et vaatajale luuakse mingi mõtteline seos vägivalla, emotsionaalse terrori ja ebatraditsioonilise (filmides siiski pigem rõhult väärastunud) seksuaalse käitumise vahel. Et siis - pätt, järelikult ka pervert. See võib reaalsuses vahel ka niimoodi olla, kuid kui pidada antud filme siiski õpetlikeks, vaatajale mudelsituatsioone demonstreerivateks, siis tundub see mulle pisut meelevaldne, isegi ohtlik.

Seepärast tunduski mulle veidi arusaamatu, miks oli Tambet Tuisu mängitud Olari kaela laotud kõik võimalik halb: vanglaminevik, hambad suust, homoseksuaalsed tungid, intsest, juneimit.
Jah, muidugi - Tuisk mängis seda kõike ka hästi, oli tajuda, et näitlejal on oma rolli mõnus mänigda, et ta naudib seda. Vastik roll, aga mõnus on mängida- "eriline värdjas". Ma saan aru, et antikangelane, aga mulle tundus, et see mõjus teisi poisse süükoormast vabastavana. Justkui oleks nende ainuke süü olnud selles, et nad õigel ajal "ei" ei julgenud öelda.

Arusaamatuks jäi ka, kui ohtlik oli poistele metsastseen. Labidad visati küll algul autost välja ("hakake hauda kaevama"), aga need kadusid ka üsna kähku ära. Kui praegu mõtlen, siis ei mäleta päris täpselt, mis argumendiga poisid terve nahaga tulema said.

Mõttelise pinge osas läks "Mina olin siin" huvitavaks just siis, kui oli toimunud vägistamine ja poisid kiiresti papi kokku pidid ajama. Arest mõjus pigem "deus ex machina" päästerõngana. Aga eks sellegi juures olid omad agad - ega vanglapätid saavad ju ka poiste "tünga" tegemisest teada ja kui nad kinni pannakse, küllap on vanglakoodeksil selliste poiste jaoks omad reeglid.

Ma ei pretendeeri filmikriitikuks, seepärast tunnistan ausalt, et mu mõletes on auke, hüplikust ja ebaselgeid seoseid. Üldjoontes huvitav ja õnnestunud film - eelkõige rollide (Kaljujärv, Tuisk) ja kunstnikutöö, võttepaikade valiku ja vettinud atmosfääri loomise osas. Olen kuulnud, et raamat on kirjutatud järje võimalusega. Ehk ka film.

Mina olin siin (ja loodetavasti viimast korda) 1. osa

2008-09-23T14:18:00.000-07:00

Käisime vaatamas René Vilbre uut filmi "Mina olin siin".

Võis mõista, et eesmärgiks on vaataja võimalikult tugev emotsionaalne reaktsioon näidatavale. Küllap ei olnud ma päris õige sihtgrupp, sest tundus üsna selge, et eesmärgiks oli luua film, mis niivõrd traumatiseeriks narkoteemaga flirtivaid noori, et nad iial ei sooviks selle valdkonna ja ringkonnaga tegemist teha (iseasi, kas trauma kaalub üles põnevuse, laheduse, "keegi-ei-tule-mulle-ütlema!", sotsiaalsed probleemid ja muud vastuargumendid). Aga ega ma järele mõeldes ei näe ka kindlat argumenti, mis mul end sihtgrupiks kindlalt välja lubaks arvata.

Lühidalt on tegu looga ebakindla koduse taustaga (enesetapu sooritanud ema ja politseinikust isa, kes pikale veninud sisemise kriisi tõttu ei suuda oma poegade arengut kontrollida) eliitkooliõpilasest Rassist, kes eeskätt rahapuuduses ja teadmatusest valdkonda valitsevate karmide reeglite suhtes või lootuses suuta neist mängeldes mööda triblada, sukeldub narkomüüki. Põhjuseks ilmselt suutmatus öelda õigel ajal "ei". Olukord väljub küllalt kiiresti Rassi kontrolli alt, summad kasvavad kuuekohalisteks, mängu sekkuvad karmimad kandid ja deus ex machina "päästab" Rassi ootamatu arreeteerimine.

Filmi tugevateks külgedeks on minu arvates eeskätt tugev kunstnikutöö (vettinud ja rotid Põhja-Tallinna interjöörid ja jorsibaarid vs eliitkooli steriilsed saepuruplaat-klassid vs Tallinna külm pisi-Manhattan) ning mõnedki tugevad rollid (eeskätt usutavalt groteskne pisikant Olar Tambet Tuisu esituses, Jaan Rekkori külma õõva tekitavalt tüüne ja isegi isalike joontega elitaarkant ja muidugi Rasmus Kaljujärve end ahastamapanevase vene ruletti mänginud Rass, kelle puhul on tugevuseks pigem emotsioonide esile toomist vältiv mängulaad). Lavastaja- ning stsenaristi(de) tööd ei oska ma otseselt hinnata, ma pole ka nii kogenud ja asjatundlik filmivaataja, et oskaks otsustada lavastaja tehniliste võtete üle. Mõtteid nende suhtes püüan arendada edaspidi.

Pärast filmi mõtlesin, et miskipärast on kasutajad, tarbijad, need kellele Rass või keegi teine narkootikume müüb, esitletud nimeta ja näota isikutena ning kuigivõrd pole käsitletud ka nende vastutust toimiva narkovõrgustiku ja selle käigus hoidmise eest. See taandub ju ka küsimusele, kas näiteks prostitutsiooni puhul oleks asjakohane keelustada ka tarbimine (mida ma pigem pooldan). Üldse tundub, et sedalaadi probleemid on süsteemsed ning vastutust kandvaid osapooli palju. Ma ei taha siinkohal hakata vinguma a la "a miks ei olnud filmis seda ja seda" - režissööril ja stsenaristil on täielik õigus teha selline film, nagu nad tahavad - kuid tarbijate (kui mitte arvestada vahendajaid endid selles rollis) näitamine nimede ja nägudeta inimestena on märkimis- ja tähelepanuväärne, seda enam, et tundub tõenäoline, et filmi loojatele on tarbijate maailm küllap tuttavam kui kuritegelik vahendajaskond.

Filmi tugevaim, mõjusaim roll on Tambet Tuisu Olar, ja nagu on olnud kuulda, ei ole ma ainuke, kes nii arvab. Üks teatrikriitik ütles isegi (küll oma keelekasutuse üle üllatunult muiates, ja ei, see ei olnud A.K.), et tal jäi "karp lahti". Pole ka ime. Kõik see (ilmselt vanglas, ja ma ei taha mõelda, mis eesmärgil) sisse löödud hammaste tõttu pudistav kõneviis, mis on dramaatilises vastuolus tema veel küllalt noore, kuid paraku kogenud kukena ülbitseva käitumisega, teistest näitlejatest kordi suurem intensiivsus liigutustes, pilgus (mida on Tuisu puhul ju ka oodatav), eneseteadlik räiguse ja füsioloogilisuse kunstiks kasutamise oskus, eriti aga finaalstseenis Rassile ja ta sõpradele suures plaanis näkku köhitud ahastav "miks?" pärast seda, kui vanemad kandid ta aukoodeksi kehtivuse tõenduseks ja sealsamas kõrval seisvatele õudusest halvatud noortele poistele hoiatuseks metsas ära vägistavad - see on roll, mille detailides näeb teadlikust, seda, kuidas roll on "tehtud", "loodud", kus näeb tundliku skulptori mõtlemisega näitlejat. Küllap oleks Bertoltile meeldinud - "eepiline teater - tegelane naerab, vaataja nutab" ütles ta sellise asja kohta vist.

Teiseks tugevaks rolliks on peategelane, Rasmus Kaljujärve Rass. Räägin temast teisena, sest Tuisu rolli vahendid on lihtsalt erksamad, teatraalsemad, jääb ehk tugevamalt meelde. Kaljujärve tegelane on keskpunkt, kelle ümbes kõik toimub, seepärast ei saagi ta käitumine olla väga suure amplituudiga, vähemalt mitte väliselt ja vähemalt mitte sellises filmis. See on natuke Indrek Paasi laadi roll "Mauruse koolis", selline taustsüsteem, kontrollgrupp. Panso avaldatud kirjas Leenu Simiskerile "Inimese ja jumala" proovide ettevalmise ajast on Indreku kohta pärast mitmeleheküljelist juttu raskustest sobiva Mauruse leidmisel märgitud en passant: "Indrek - Mati Klooren. Peaasi, et noor ja pikk." Kaljujärv ei ole "peaasi, et noor ja pikk", kaugeltki mitte.

Vaadates tundus, ja kuuldavasti viitas ta sellele isegi, et äkki on ta seda maailma, mida film kujutab, kasvõi mingil oma silmaga näinud. Loodetavasti mitte liiga lähedalt. Seetõttu on ta reaktsioonid, mõtted, kui ta ka otseselt väga midagi ei tee, ma mõtlen kehaliselt või sõnaliselt, selgesti jälgitavad. Ja nagu üks saksa teatrikriitika klassik kunagi ütles: "selgus on väärtuslikum, kui sügavus". Rass kannab filmi mõtet, tema määrab, mida vaataja mõtleb, millele tähelepanu pöörab ja sellist näiliselt neuraalset, "see-võiksid-olla-sina"-rolli on küllalt raske mängida.

Just neutraalsus ja ülepingutamata tõsidus, "antavatesse oludesse" usutavalt sisse minemine, on mu meelest Kaljujärve rolli suurim saavutus. Mõjub, justkui puuduksid Rassi emotsioonide diapasoonil äärmised otsad, nagu oleksid need maha lõigatud. Mängib enam-vähem ühe näoga - naeratab ühe näoga, peksab naise käperdajat ühe näoga, vaatab vägistamist ühe näoga. Midagi Buster Keatoni laadis, kui ka mitte nii miimilik. See oli kompliment. Isegi niiöelda õnnelikes kohtades, kus otseselt veel väga midagi viga ei ole, on Rass kuidagi äraolev, justkui oleks kuskil veel mingi teema a la "miks kurat see elu küll selline on". Ja ta mängib seda helitut teemat, millele filmis otseselt eraldi episoodi ei anta, kuidagi rahulikult, stoiliselt. Isegi unistuses arstiks saada ei ole kiiresti jamadest pääseda tahtva inimese neurootilisust. Selles on mingi jahe veendumus, et see kõik on ajutine. "Mina olin siin". Veni, vidi, ja loodetavasti vici. Selles on mingisugust maratonijooksja hingamist.

Hiljaks kisub, muudest mõtetest kirjutan homme...

segased ajad

2008-09-15T12:02:00.000-07:00

Sattusin tõlkima. Väga välja ei kukkunud, aga mis sa teed ära.

*

- Was macht ihr, Brüder? - Einen Eisenwagen.
- Und was aus diesen Röhren dich daneben?
- Geschösse die durch Eisenwände schlagen.
- Und warum all das, Brüder? - Um zu leben.

*

Bertolt Brecht "Kriegsfibel" 1955

- Mis teete, vennad? – Soomustransportööri.
- Ja nendest torudest seal kõrval maas?
- Neist mürske, mis lööks läbi soomusvööri.
- Ja miks te seda teete? – Palka saab.

Bertolt Brecht "Sõjaaabits" 1955

Barta Aurelia, 90, vanuse tõttu tartlane

2008-09-15T09:21:00.000-07:00

Käisime Tartus, mu kodus, Raadi surnuaia taguses pisimajade-rajoonis. Koju jõudes astusin läbi vanaema toast. Nüüd, kus ta on juba päris vana, kolis ta viimaks poja juurde elama ja ka kunagine DIY-naise kangus on mõõdukalt leebunud.

Astusin sisse ja sain ootamatult osa visuaal-füüsilisest haikust - 90 aastane vanaema istus diivani äärel, seljas suure Bart Simpsoni pildiga t-särk ja luges raamatut. Mis särk! mõtlesin ma ja astusin lähemale. Aga see polnud veel kõik - selgus, et raamat, mida vanaema loeb, on Marcus Aureliuse "Iseendale", see väike ja kollane kuskilt 80ndate algusest ja Jaan Undi tõlkes. Kui see ei ole postmodernism ja postdramaatiline teater, siis ma ei tea, mis on! Ja millal siis veel Marcus Aureliust lugeda, kui mitte 90selt, seda enam, et sulle on just äsja tehtud silmanägemise selgemaks aidanud kaeoperatsioon ja sedagi nägemist pole kauaks raisata.

kõrvalmärkmeid ühele dilemmale

2008-09-14T05:46:00.000-07:00

Pikemat aega juba on mu meelest õhus küsimus optimismist ja pessimismist. Kuidas enda lähemas või kaugemas ümbruses toimuvatesse pisut pelutavatesse protsessidesse suhtuda? Kus seista või istuda? Osaliselt on see küsimusetõstatus vast isiklik paranoia ja neuroos, mille olen muule maailmale laiendanud. Aga siiski mõtlevad ka teised inimesed neis kategooriates, tundub mulle. Korduvalt on koduköögis arutatud paadiraha kogumise otstarbekust, sõja-, naftalõpu-, torujuhtme- ja muid juneimit-hirme, ja samade paranoiade üle naerdud ja lõpuks siiski muiatud, et mis me ikka tühja lobiseme, lähme ära magama.

Selge see, et väikerahval, eriti endaga mitte päriselt rahul oleval ja sagedasi umbropsu eneseotsinguretki korraldaval, on optimismi/pessimismi küsimus eriti teemaks.

Kerge kõrvalepõikena leidsin sellel teemal jutu ka teatrivaldkonnas. Dirk Pilz, üks sümpaatne saksa kriitik-esseist on kirjutanud mõtiskluse praeguse saksakeelse lavastajateatri püüdlustest kaasaja ajavaimu lavale seada.

2008-08-28T16:10:00.000-07:00

Täna Pika tänava pisipargis, keset taevast kallavat ahastavat vihma, laulsid hambuni ajaga relvastatud noored krääksuvikõri kitarri plõnnides "Kuhu lähed, inimkond?" Laulsid ja olid oma leiust nii pöördes, et pikkisid lauldes juba mainitud küsimusega refräänile vahele maisemaid teemasid a la "Kuhu lähed, Ahto?", "Kuhu lähed, Maria-Gallatea?" jne. Noored inimesed, eelvanurilgi lööb rinnust soojaks. Rääkimata veel rõõmust, mis valdab, kui tunend, et oo aiv, noortel on siiski usku.

A noh, eks vihmal oli sest muidugi pohh, nii et kingad said ikkagi märjaks.

Kuuldavast on homme "Sõpruses" Priit Pärna retrospekt, peaks minema. Ehkki ühtlasi peaks üle saama ka sellest "peaks seda ja teist" faasist. Või peaks mõtlema, et peaks saama.

Vahel tabab linna argielu nagu mingi hatt. Kas ehk "argielul" on midagi pistmist argusega. Etümoloogid, ahoi!

räägivad ja räägivad

2008-08-03T13:53:00.000-07:00

Pikem jutt ameerika ühiskondlikust intellektuaalist ja kriitikust Susan Sontagist.

http://www.youtube.com/watch?v=zXJe3EcPo1g

istumine ei ole veel seisukoht

2008-08-01T17:33:00.000-07:00

Inglise kriitik Michael Billington, kelles on sealse kultuuri kasmes ühendunud midagi Jaak Allikust ja Reet Neimarist, küsib Guardianis, kas ikka on tarvis tingimata iga etenduse lõpus püsti seista.

http://blogs.guardian.co.uk/theatre/2008/07/standing_ovation.html

iroonilis-pateetiliselt

2008-06-15T05:58:00.000-07:00

mehele Eduard Vilde teel

Mees kõnnib tänaval, tuleb ja läheb.
Seisab ja vahib, ootab ja on.
Ei tea, kust jopi ta osta on saanud. Saapad on kallid.
Mütski on uus. Kodumaa minevik talle on võõras.
Olevik samuti. Keeli ei tunne. Luulet ei loe.
Reisind on vähe. Maitse on halb.
Naistega matslikult lävib.
Inimest esindab halvimast küljest.
Temale loota me rasketel hetkedel iial ei saa.
Mida sa kõnnid, oh mees,
kõndides väldid globaalseid probleeme?
Peida end ära, väldi end näitamast õues,
ära tee teistele häbi.

Mati Unt, 1983