Täna Pika tänava pisipargis, keset taevast kallavat ahastavat vihma, laulsid hambuni ajaga relvastatud noored krääksuvikõri kitarri plõnnides "Kuhu lähed, inimkond?" Laulsid ja olid oma leiust nii pöördes, et pikkisid lauldes juba mainitud küsimusega refräänile vahele maisemaid teemasid a la "Kuhu lähed, Ahto?", "Kuhu lähed, Maria-Gallatea?" jne. Noored inimesed, eelvanurilgi lööb rinnust soojaks. Rääkimata veel rõõmust, mis valdab, kui tunend, et oo aiv, noortel on siiski usku.

A noh, eks vihmal oli sest muidugi pohh, nii et kingad said ikkagi märjaks.

Kuuldavast on homme "Sõpruses" Priit Pärna retrospekt, peaks minema. Ehkki ühtlasi peaks üle saama ka sellest "peaks seda ja teist" faasist. Või peaks mõtlema, et peaks saama.

Vahel tabab linna argielu nagu mingi hatt. Kas ehk "argielul" on midagi pistmist argusega. Etümoloogid, ahoi!

räägivad ja räägivad

Pikem jutt ameerika ühiskondlikust intellektuaalist ja kriitikust Susan Sontagist.

http://www.youtube.com/watch?v=zXJe3EcPo1g

istumine ei ole veel seisukoht

Inglise kriitik Michael Billington, kelles on sealse kultuuri kasmes ühendunud midagi Jaak Allikust ja Reet Neimarist, küsib Guardianis, kas ikka on tarvis tingimata iga etenduse lõpus püsti seista.

http://blogs.guardian.co.uk/theatre/2008/07/standing_ovation.html