Tekst, millest antud jean-babtiste'ilik dialoog on ajendatud, asub siin. Selgituseks - ma ei ole ise lavastust veel näinud.
- No tsau!
- Tsau-tsau.
- Mis teed?
- Ah, kuule, proovi lähen…
- Nii-nii! Uus põnev töö?
- Tead, neid on üha vähem.
- Kas näind sa, lugenud ehk oled Oti teksti?
- Mis Oti? Kes see on?
- Noh, Karulini?
- Peksti?
- Ei pekstud. Lahati.
- Ahso.
- Jah, üsna hästi.
- Mhmh, võib-olla loen. Vist areneda kästi?
- Noh, areneda jah ja süüvida kah pisut.
- Ah, pealiskaudne värk. Kõik kontekstist on kisut.
(Paus.)
- Ta kirjutab, et…
- Oot, see on see Kriitik-Ott?!
- Seesama!
- Oeh!
- Mis?
- Noh!…see on ju sitakott!
- Sa lugesid siis?
- Ei! Ma kriitikat ei loe.
- Kas tõesti?
- Jah.
- Miks siis?
- Ah, tead…
- Mis?
- Ilm on soe…
Oo, kevad, sa mu rõõm! Oih, suveteater, raisk!
- Tead, kriitikuile näib, et teater on meil laisk.
- Mis laisk? No tehku siis...
- Einoh…
- Tead, toss on väljas…
Ma lähen proovi nüüd. Ma eilsest saati näljas.
Ehk saan all puhvetis paar kuivand juustuleiba…
- Ott tõesti püüdis ju te tükist kunsti leida.
- Kuid…?
- Eks sa ise loe.
- Tead, mind ei huvita.
Ma lähen proovi nüüd.
- Noh, jõudu, eks!
- Ja-jaa.
Friday, April 3, 2009
Subscribe to:
Posts (Atom)