Teejuht Vatikani

Kui kellelgi juhtub lähi- või kaugemal ajal olla sattumist Rooma, siis Deutschland Radio Kultur avaldab siin mõned vihjed, kuidas pääseda juriidiliselt korrektselt Vatikani neisse ruumidesse ja paikadesse, kuhu tavakülastajad üldjuhul ei sattu ega oskagi sattuda. Ja mida üheski Lonely Planetis kirjas ei ole. Näiteks sellisesse saali. Mõistagi mitte kuritarvitada.

Ülendavad hetked

Lääne maailma praegu üks olulisimatest, nagu ma olen aru saanud, elus olevatest ajaloolastest Tony Judt pidas oktoobri lõpus New Yorgi ülikoolis ettekande sotsiaaldemokraatiast ja sellest, miks see praegu on sellises puntras, nagu ta on. (Üldse olen viimasel ajal avastanud, et paljudel asjalikel ülikoolidel on oma podcastid ja tegelen elukestva õppega.)

Ülendav - ehkki Judti eesmärk võis olla vastupidine - oli tema loengule eelnev seletus, miks ta ei räägi (ehkki soovitati) valitud teema asemel pigem oma kogu keha halvanud skleroosist, mis teda hiljuti tabas ja on viinud ta olukorda, kuid töötab vaid pea ja hingatagi saab torukese kaudu näo peal (sest hingamislihased ei tööta), mis olevat "quite ridiculous looking" and "facial Tupperware". Et "mis tunne on". Miks ei räägi, ehkki see oleks hea millegile, mille nimi on Ameerikas "public awareness".

Seletas vastates umbes nii (täpsemalt võite ise kuulata):

"I gather some of my American colleagues were they in the same situaton might have accepted this possibility for an uplifting experience for themselves and for you as an audience. But, you see, I'm English and we don't do uplifting".

Mis on õhus...

Timothy Garton Ash kirjutab Euroopa uuest välisministrist ja presidendist. Hästi kirjutab, nats kõhe hakkab.

Sai taas pisut tõlgitud

Tegelikult juba natuke aega tagasi, aga aasta lõpp ja paras avaldada. Originaal on siin.



-

Dialoog märkmikumüüja ja mööduja vahel

(Giacomo Leopardi, Operette morali, 1835)


- Märkmikud! Uued märkmikud! Uued kalendrid! Härra, on Teil äkki märkmikku tarvis?

- Uue aasta märkmikku?

- Jah, härra.

- Kas te usute, et see uus aasta tuleb ka õnnelik?

- Imeline, härra, kindel see.

- Sama õnnelik nagu see aasta, mis just läbi saab?

- Palju, palju õnnelikum.

- Sama õnnelik nagu eelmine?

- Palju, palju õnnelikum, auline härra.

- Aga nagu milline aasta siis? Kas te ei tahaks, et uus aasta tuleks samasugune nagu mõni viimastest aastatest?

- Ei, härra, ega ei tahaks küll.

- Mitu uusaastat juba möödas on sellest ajast, kui te kalendreid müüma hakkasite?

- Oma kakskümmend tuleb ära, auline härra.

- Ja millise moodi nendest aastatest sa tahaks, et see uus aasta tuleks?

- Mina? Ei mina tea.

- Kas teile ei meenu ükski, mis oleks tundunud õnnelik?

- Tõtt-öelda ei meenu küll.

- Ja ometi - elu on ikka üks ilus asi. On ju nii?

- Selge see.

- Kas sa ei tahaks uuesti elada kõik need kakskümmend aastat ja kogu kadunud aja, sünnist saati?

- Eh, armas härra, annaks vaid Jumal, et see võimalik oleks.

- Aga kui peaksid uuesti läbi tegema täpselt sama elu, ei rohkem ega vähem, kõige meeldiva ja ebameeldivaga, mis sa oled läbi elanud?

- Seda nagu ei tahaks.

- Oeh, aga millist elu sa siis tahaksid uuesti elada? Minu elu? Või vürsti või kellegi teise oma? Ja kas sa ei arva, et mina, vürst ja ükskõik kes teine vastaks täpselt samamoodi ja kui kui peaks läbi tegema täpselt sama elu, ei tahaks keegi uuesti otsast alustada?

- Arvan muidugi.

- Ja kui oleks selline tingimus, ei pöörduks ka sina tagasi, kui just teisiti ei saa?

- Jah, härra, ega ikka ei pöörduks küll.

- Oeh, aga millist elu sa siis tahaks?

- Sellist nagu ta mul praegugi on, nagu Jumal teda mulle annab, ilma muude tingimusteta.

- Elu, mis käib umbropsu ja ilma, et teaks midagigi ette, nii nagu ei tea midagi uuest aastast?

- Just.

- Sedasama tahaksin ka mina, kui ma peaksin otsast peale uuesti elama, ja nii ka kõik teised. Aga see ju näitab selgesti, et praeguse aastani välja on saatus kohelnud kõiki halvasti. Ja selgesti on näha, et igaüks arvab, et aastatega on temaga juhtunud rohkem halba kui head või vähemasti on see halb aina rängem. Sest kui oleks tingimus, et uuesti tuleb elada just oma juba elatud elu, kõige oma hea ja halvaga, ei tahaks mitte keegi uuesti sündida. See elu, mis on ilus, ei ole elu, mida inimesed tunnevad, vaid see, mida nad ei tunne. Mitte möödunud elu, vaid tulevane. Uuel aastal hakkab saatus sind ja mind ja kõiki teisi hästi kohtlema ja viimaks ometi tuleb õnn meie õuele. Eks ole nii?

- No loodame.

- Nonii... näidake mulle kõige ilusamat märkmikku, mis teil on.

- Siin ta on, härra. Maksab kolmkümmend soldot.

- Siin on kolmkümmend soldot.

- Tänan, auline härra. Nägemiseni. Märkmikud! Uued märkmikud! Uued kalendrid!

Lisanduseks ühele teatrikriitilisele värsile

Tekst, millest antud jean-babtiste'ilik dialoog on ajendatud, asub siin. Selgituseks - ma ei ole ise lavastust veel näinud.



- No tsau!

- Tsau-tsau.

- Mis teed?

- Ah, kuule, proovi lähen…

- Nii-nii! Uus põnev töö?

- Tead, neid on üha vähem.

- Kas näind sa, lugenud ehk oled Oti teksti?

- Mis Oti? Kes see on?

- Noh, Karulini?

- Peksti?

- Ei pekstud. Lahati.

- Ahso.

- Jah, üsna hästi.

- Mhmh, võib-olla loen. Vist areneda kästi?

- Noh, areneda jah ja süüvida kah pisut.

- Ah, pealiskaudne värk. Kõik kontekstist on kisut.

(Paus.)

- Ta kirjutab, et…

- Oot, see on see Kriitik-Ott?!

- Seesama!

- Oeh!

- Mis?

- Noh!…see on ju sitakott!

- Sa lugesid siis?

- Ei! Ma kriitikat ei loe.

- Kas tõesti?

- Jah.

- Miks siis?

- Ah, tead…

- Mis?

- Ilm on soe…
Oo, kevad, sa mu rõõm! Oih, suveteater, raisk!

- Tead, kriitikuile näib, et teater on meil laisk.

- Mis laisk? No tehku siis...

- Einoh…

- Tead, toss on väljas…
Ma lähen proovi nüüd. Ma eilsest saati näljas.
Ehk saan all puhvetis paar kuivand juustuleiba…

- Ott tõesti püüdis ju te tükist kunsti leida.

- Kuid…?

- Eks sa ise loe.

- Tead, mind ei huvita.
Ma lähen proovi nüüd.

- Noh, jõudu, eks!

- Ja-jaa.

"Näe, vaata, Milton, mis nad seal laval teevad..Kui armas! Mis selle tüki nimi oligi? "Inimene ja kriis"? Ahah. Bertolti oma või? Aga muusika on ilus.

Lugesin eile FAZ-ist väga head intervjuud filosoofi Peter Sloterdijkiga, kes suht teravmeelselt märkis, et praeguses faasis võib enamuse heaoluühiskondade inimeste pilku majanduskriisile võrrelda pealtvaataja omaga, kes jälgib kolmandast loožist mõnda eriti dramaatiliste tuuridega ooperlavastust. Umbes nii nagu juuresoleval pildil. See polnud ei Sloterdijkil ega mulgi otsene etteheide või kui, siis juba endalegi.

Ja ühes Šveitsi telekanalis oli 2008. aasta oktoobris Sloterdijkiga huvitav tunniajane vestlussaade kriisi ja selle taustade teemadel, mida saab õnnekombel internetist vaadata. Tore, et sellised "rääkivad pead" saateid tehakse, sest tundub, et just laia silmapiiriga mõtlemist, pikka hingamist ja analüüsi on praegusel ajal eriti vaja. Et seejärel muidugi tegutsema hakata. Tähelepanuväärne on ka Sloterdijki uhiuue raamatu pealkiri. Aga pealkirjad on tal varemgi õnnestunud - "Küünilise mõistuse kriitika". (Lugenud ma küll ei ole, paraku.)

Ja mis puutub teravmeelitsemisse, siis eelmisel nädalal võis Euroopa pressiülevaatest lugeda, et keegi bulgaaria ajakirjanik kasutas praeguse faasi hoiaku kohta sellist võrdlust - majanduskriis on nagu jõuluvana: kõik justkui enamvähem usuvad, aga keegi pole teda otseselt näinud.

Müür laseb tervitada ehk 20 aastat hiljem

Mulle millegipärast meeldib Ida-Euroopa. Juba ammustajast, aga viimasel ajal üha enam. Kuidagi kodune. Veel 20 aasta eest oli lääs idast müüriga lahus. See kõik on jätnud jälje meie teadvusse, kes me siin Ida-Euroopas elame ja ega lääski puutumata ole. Üsna kohe, kui Berliini müür langes, kirjutas Susan Sontag Berliinis, kus ta parajasti oma uut romaani rohimas oli, lühikese dramoleti, mis on üks elegantsemaid, teravmeelese ja -pilgulisemaid tekste, mida ma olen Ida- ja Lääne-Euroopa teemal lugenud. Justkui zip-fail kõikvõimalikest solvumistest ja suhetenüanssides, mis nende kahe armastaja vahel müüri langemisest saati õhus on olnud ja millest ajaleheski kirjutatakse. Pühendan tõlke ... mnjah...lootusele, et ehk läheb hästi veel.

Susan Sontag

Pyramuse ja Thisbe ülikoomiline kurbmäng

(Interlüüd)

Müür: Thus have I, Wall, my part discharged so;

And being done, thus Wall away doth go.

"Suveöö unenägu", 5. vaatus, 1. stseen

THISBE: Teda ei ole enam siin.

PYRAMUS: Ta lahutas meid. Me igatsesime üksteise järele. Me kasvasime lahku.

THISBE: Ma mõtlesin temast kogu aeg.

PYRAMUS: Ma arvasin, et sa mõtlesid minust.

THISBE: Kallikene! (Suudleb Pyramust.) Kui palju kordi olen ma sind selles veennud. Aga ma räägin praegu sellest, millest ma ei rääkinud. Iga lausega, mida ütlesin, käis kaasas teine, välja ütlemata pool-lause: “Ja müür...” Näiteks: "Ma lähen Pariisi Baari..."

PYRAMUS: ja müür...”

THISBE: Näiteks: “Ei tea, mida täna Arsenalis näidatakse...”

PYRAMUS: ja müür...”

THISBE: “Türklastel on ikka kohutav elu seal Kreutzbergis...”

PYRAMUS: ja müür...”

THISBE: Täpselt.

PYRAMUS: See oli tragöödia. Kas nüüd tuleb komöödia?

THISBE: Meist ei saa ju ometi normaalsed inimesed, ega?

PYRAMUS: Kas see tähendab, et võime teha mida iganes me tahame?

THISBE: Mul tuleb juba pisut nostalgia peale. Oo, inimsüda on ikka üks heitlik asi.

PYRAMUS: Thisbe!

THISBE: Asi pole sinus, mu armas! (Pyramus kortsutab kulmu.) Sa ju tead, et ma olen nüüd igavesti sinu oma. Tähendab, sina oled minu oma. Aga see tähendab ju ühte ja sedasama, eks? Ei, ma mõtlen selles mõttes, et ...saad ju aru küll. Ma igatsen ta järele natuke.

PYRAMUS: Thisbe!

THISBE: Ainult natuke. (Märkab, kuidas Pyramus kulmu kortsutab.) Naerata, mu armas. Oeh, te olete ka ikka nii tõsised inimesed!

PYRAMUS: Ma kannatasin.

THISBE: Mina ka, omal kombel. Mitte samamoodi nagu sina, muidugi. Aga ega meie poole peal ka kerge olnud.

PYRAMUS: Ärme tülitseme.

THISBE: Kas me tülitseme? Ei iial! Kuulata! (On kuulda, kuidas inimesed toksivad vasaratega müüri.) Milline imeline heli!

PYRAMUS: Oleks mul nüüd kassettmakk kaasas. Ta on mul Sony.

THISBE: Ma olen rõõmus, et sa saad nüüd osta kõike, mida sa tahad. Ma uskunud, et sa oled nii vaene.

PYRAMUS: See oli kohutav. Aga tead, see oli hea mu iseloomule.

THISBE: Näedsa siis? Isegi sina suudad taga igatseda. Üks ameerika kunstnik hoiatas mind eelmisel aastal. Te hakkate seda müüri veel taga igatsema. (Ta piilub, kuidas müüri-toksijad kogutud müüritükke üle värvivad.) Näe, kaunistavad.

PYRAMUS: Ärme muutume nostalgiliseks.

THISBE: Aga sa oled ju nõus, et midagi on tema kohta siiski öelda. Ta tegi meid erinevaiks.

PYRAMUS: Me oleme jätkuvalt erinevad.

THISBE: Ma ei tea. Nii palju autosid. Nii palju prügi. Kerjused. Jalakäijad ei oota tänavanurkadel rohelist tuld. Autod pargivad kõnniteedele.

Siseneb NEW YORGI VAIM.

VAIM: Oo, linn, ma tunnen su ära. Su nahkjoped, ju sõltumatute filmide festivalid, su tunglevad tumedanahalised võõramaalased, su kinnisvarahaid, su art deco poed, su rassismi, su vahemeremaade köögi restoranid, su prahised tänavad, su jämeda olemisega mehhaanikud ---

THISBE: Ei! Siit kao! See on Kesk-Euroopa Berkeley.

VAIM: Kesk-Euroopa – vaid unenägu. Su Berkeley – vaid interlüüd. Sellest linnast saab Euroopa New York ....on alati pidanud saama. See lükkus vaid kuuskümmend aastat edasi.

NEW YORGI VAIM haihtub.

THISBE: Noh, ega meil ju vist väga kurb ka olema ei hakka. Kuna New York ei ole Ameerika, siis pole see linn ju ka...

PYRAMUS: Muidugi, kui ta jääb sama moodi rääma ja on täis kutsumata võõramaalasi. (Ohkab.) Ärme looda liiga palju.

THISBE: Oo, loodame ikka! Me saame rikkaks. See on lihtsalt raha.

PYRAMUS: Ja võim. See mulle meeldib.

THISBE: Me ei saa midagi, mida me pole ära teeninud. Me oleme koos. Me oleme vabad.

PYRAMUS: Aga ikkagi – kõik läheb liiga kiiresti. Ja maksab liiga palju.

THISBE: Keegi ei saa sundida meid tegema midagi, mida me teha ei taha – kuni me oleme koos.

PYRAMUS: Mul on valus mõelda neist, kellel oli vähem õnne kui meil. Aga vahel me ju meenutame neid ka, eks?

THISBE: Ma tahan need vanad lood ära unustada.

PYRAMUS: Ajalugu on koduigatsus.

THISBE: Ole ometi rõõmsam, mu armas. Maailma jaguneb Uueks ja Vanaks. Ja meie oleme igavesti heade poolel. Nüüdsest alatest.

PYRAMUS: Goethe on öelnud...

THISBE: Oeh, ainult mitte Goethe...

PYRAMUS: Sul on õigus.

THISBE: Walter Benjamin räägib oma viimases...

PYRAMUS: Walter Benjamin jäägu ka!

THISBE: Mhmh. (Nad jäävad mõneks ajaks vait.) Jalutame.

Nad näevad müüjate rongkäiku – nende hulgas on ka mõned vene sõdurid – mis tuleb üle tühja välja.

PYRAMUS: Ja mõelda vaid, et see kõik oli eikellegimaa.

THISBE: Mida nad müüvad?

PYRAMUS: Kõike. Kõik on müügiks.

THISBE: Ütle ometi, et nii on parem. Palun!

PYRAMUS: Muidugi on nii parem. Me ei pea surema.

THISBE: Pidutseme edasi. Võta šampanjat. Võta river-colat.

Nad joovad.

PYRAMUS: Lõpuks ometi vabadus.

THISBE: Aga ära purki maha viska.

PYRAMUS: Kelleks sa mind pead?

THISBE Vabandust. Lihtsalt selles mõttes, et...mm...vabandust. Jah, vabadus.

EESRIIE

Uudisi teatriilmast

Mis silmis, see südames...

Inglismaal olla leitud miski maal, mis olla ainuke portree Shakespeare'ist, mis on tehtud tema eluajal. Noh, põnev ikka, et inglased viitsivad jännata selle autori näo otsimisega. Küllap on hea teada, milline kirjanik välja nägi, kuidas sa ikka muidu "Othello" loetud saad.

Inglise ajaleht Telegraph kirjutab pikemalt.

Iseenesest oleks ju tore, kui meilgi oleks olukord, et keegi ei tea, milline Mati Unt või Tammsaare välja näeb. Et on vaid raamatud ja kogu lugu. On ju maailmas olnud selliseid kunstnikke, kes põhimõtteliselt ei lase end pildistada. Chris Marker näiteks.

Mõistagi on sellise kurioosumi tekkimine pikema talletatud ajaloo puhul tõenäolisem - Shakespreare on ju ikkagi 16. sajand. Lõbus aga on selline alateadlik kindluse otsimine: Shakespeare oleks juskui ka kuidagi rohkem purgis, kui me teame, kas tal olid vuntsid või kas kõrvad hoidsid peast eemale. Kuidagi rahustav, eks.


Mis nad siis tulevad meie teatrisse helisema...

Venemaal aga saab viimasel ajal alati nalja. Oleneb muidugi kohast, aga Moskvas vähemalt. Seal on lavastaja Sergei Ženovatši loodud Teatrikunsti Stuudios - vene teatrikriitikute tulevikulootuses (teater asub kunagises Stanislavski perekonnale kuulunud teemantitööstuse hoones - nämm, kui tähendustiine!) - välja mõeldud nipp, kuidas võidelda alatasa teatrietenduste ajal helisema kippuvate telefonidega (pealegi, kuuldavasti võetakse Venemaal telefon vahel ka vastu, et pisut muhedat ärijuttu puhuda end etendusest mitte segada lastes).

Etendusele saabudes võetakse sult naeratades telefon ära, pistetakse vastavasse kappi, kus iga saalikoha kohta on üks sahtlikke ja pärast etendust saad telefoni oma piletit näidates tagasi. Töö kiire ja korralik. Puust ja punane. Lollikindel. Saab rahus etendust vaadata. Kui just muidugi mõni näitleja telefoni tasku pole unustanud.

Kuidas see siis ikkagi käib, loetagu inglisekeelsest Moscow Times'ist.

Õnne paradoksidest

Hiljuti rääkis C. mulle kohvi taga, et kui ta tundlad välja sirutab ja nüüd aus püüab olla, siis ega teda tegelikult väga ei huvitagi, mis maailmas toimub. Endagagi tegemist. Ütles ja naeratas. Noh, muigas. Me küll ei öeldnud seda kumbki välja, kuid tundus, et rääkisime vist kannatusest. Sotsiaalsest ebaõiglusest, juneimit. Meil ja mujal. Võibolla kaude isegi majanduskriisist või sellest infotsunamist, mis mõnd uudistekanalit avades üle pea lööb. Et kas tegelikult ongi väga vahet, kes ja kus kannatab, üks kannatus puha - kannatuse maailmameistrivõistlusi ei ole toimunud ega saa ka kunagi tulema. Põhiküsimus on siis ikkagi - kuidas selle olemasolusse suhtuda. Eriti kui kannatajateks on parajasti teised. Muidu oli päris ilus talvepäev ja hea olla.

Tundsin selles C. selges ja lapsesuises sõnastuses endagi mõtted ära. Mingi rahulolu ja "minu-elu-on-minu-kindlus"-tunne. Ja ometi tundub see sisaldavat justkui midagi ebamugavat, iseennast ärritavat, kergelt sügelema ajavat või mis? Moraal või nii. Kohustus hoolida. Eksisteerib selline? Lihtne - kui mulle ei lähe teiste kannatused korda, miks peaks siis õigupoolest teistele minu omad? Selline peaaegu juriidiline värk. Lihtne geomeetria.

Millegipärast meenub kuskilt loetud mõte, et marksism oli sisuliselt religioosse maailmavaate edasiarendus teises vormis ja teiste vahenditega - ehk siis sloganina: "õndsad on need, kes hoolivad." Hoolivad ja punkt. Hoolimisest piisab. Hoolin tehastes rümpava proletariaadi raskest saatusest, seda eriti Genfis kohvikus latte't juues ja meeldiva toskaanlanna silmadesse naeratades.

Iseasi, et mida siis õigupoolest tähendab hoolimine. Kuidas seda mõõta? Mis on hoolimise kriteerium? Kus on piir, kui võib endale öelda - "nii poisid, minu hoolimine on nüüd hoolitud". Millega seda kontrollitakse, kui (nagu läänemaailmale, st mullegi kohaselt) ette ju ei võeta suurt midagi.

Ma mäletan, kuidas üks bosnialane rääkis, et kui ta elas juba Saksamaal, aga sõda veel käis, ärritasid teda väga saksa tädide hüüatused sõjauudiste puhul: "Ich bin völlig empört!/Ma olen täiesti vapustatud!". Millele järgnes vaikus ja vaikne laialiminek. Mnjah, mis sa ikka teed ära.

Ma ei räägiks seda, kui mulle ei tunduks, et see küsimus ei ole mitte ainult minu peas. Seda on avalikuski ruumis - kõik need debatid a la "kui maailm ei tunnista vääriliselt küüditamise kannatust, siis me ei nukrutse holokausti pärast kah". Ja seda täitsa intelligentsete inimeste suust. Ütleme, et tunnistaks, kas siis nukrutseks teiste hädade pärast? Või teine variatsioon - kas Eestile oleks kommunism kui ideoloogia probleemiks ja kuritegelik ka siis, kui see oleks rakendunud muudes riikides, aga Eestis mitte. Pealegi on Eestis natuke ka seda õhustikku, et "me ei ole kellelegi mingit kaastunnet võlgu, vaata kui palju me oleme ise kannatanud".

Oeh. Nende teemadega võib ennast lõhki kratsida. Ja mulle tundub, et kui ma ise seda postitust loeks, ei viitsiks ma siit enam eriti edasi lugeda - nii et ma vahetan parem heaga teemat.

Hiljuti tundus, et sain viimaks aru pealkirjast "Tõde ja õigus". Varem ei saand mõhkugi aru. Mulle tundub, et õigus on isiklik tõde. Jah, õigus on Antonil ilmselt ka õiglus, aga see huvitab mind vähem.

Kergelt siiski postituse algusega seotult tundub mulle, et õigus on see, kuidas asi paistab vaatlejale endale või mõnele teisele üksikisikule ja tema oma tajust lähtuvalt. "Jah, sul on õigus." Ja ongi. Kõigil on õigus, paraku. Või vähemalt - kõigil on põhjused. Ja see kõigi õigus on siis tõde, oma paradoksides. Tõde on nagu kassetpomm, mis koosneb tuhandest valusast killust. Tõde on vaade ülalt, kui näed kõiki mängus osalejaid. Nagu administraatoripositsioon arvutimängus, kui võid vaadata toimuvat kõigist suunadest ja erinevate osalejate asendeid mõistes. Aga adminiks inimest naljalt ei lasta. Noh, vahel mõned saavad, formaalselt. Aga isegi siis küsib Pontu Jussi käest "Mis on tõde?". Ja Juss ei vasta.

Teatrikoolis olid kõige huvitavamad vaadata need etüüdid ja stseenid, kus kahele tegelasele anti vastukäivate suundadega ülesanded. Eriti kui nad pole teise omast teadlikud. Üks tahab uksest sisse, teine ei taha teda lasta. Mõlemal oma õigus. Maksimumpanused. Kuidagi tuleb käituda. See, mis nende kahe vahel tekib, on siis ehk tõde. Ainult et näha saab seda keegi kolmas, rambi tagant.






"The tears of the world are a constant quantity. For each one who begins to weep somewhere else another stops. The same is true of the laugh. Let us not then speak ill of our generation, it is not any unhappier than its predecessors. Let us not speak well of it either. Let us not speak of it at all." - Samuel Beckett, "Waiting for Godot"

Meenus selline lugu...

Moto Czeslaw Miloszi raamatus "Vangistatud mõistus":

"Kui kaks vaidlevad ja ühel on kindlalt 55% õigust, siis on kõik hästi ja pole mõtet enam tülitseda. Aga kui kellelgi on 60 % õigust? Siis on kõik ilus, see on suur rõõm, tänagu Jumalat! Aga mida öelda, kui on 75 % õigust? Targad inimesed ütlevad, et see on väga kahtlane. Noh, aga 100 %? Kes ütleb, et tal on 100 % õigus, see on alatu närukael, hirmus kaabakas ja suurim tõbras." - vana juut Galiitsiast

Mingis mõttes poleks ju paha see endale kreedoks võtta. Hoiaks endal silmad lahti või nii.

Karu metamorfoos

Kuulsin oma juba reedeõhtuselt lõbusas tujus endiselt prantsuse keele õpetajalt O.'lt järgmist lugu. Väidetavalt tõestisündinut, ehkki mõned lood on sellised, et polegi vist väga vahet, kas nad juhtusid päriselt või on välja mõeldud.

Kafka on tuberkuloosi suremas ja sõidab tervisevetele. Sanatooriumis pole suuremat midagi teha, ehk ainult teiste surijatega rääkida, ja nii jalutabki Kafka oma viimaseid päevi maha kohalikus pargis. Ilm on ilus, nagu siis kui mõnes Spielbergi filmis sureb keegi suurvaim.

Kord pargis jalutades kohtab Kafka umbes viieaastast nutvat tüdrukut. "Mis juhtus," küsib Kafka. "Kaotasin oma karu ära," vastab tüdruk. Kafka vaikib pisut. "Sa ei kaotanud teda ära," ütleb Kafka, "Ta läks reisima." "Reisima?" küsib tüdruk kaheldes läbi nutu. "Mhmh," ütleb Kafka, "maailmareisile." Ja ta hakkab tüdrukule jutustama ühte lugu.

Ka järgnevatel päevadel, oma viimastel, saab Kafka tüdrukuga korduvalt kokku ja iga kord räägib Franz talle karu uutest seiklustest kuskil kauges maailma otsas - kord elevantide juures Indias, kord jääkarude juures Arktikas, siis vihmametsades, hiiglaslikel jõgedel ja riisipõldude vahel, siin ja seal.

Viimaks, kui Kafka end juba päris nõrgalt tunneb, ostab ta tüdrukule karu ja kingib selle talle. "Näe, su karu on reisilt tagasi," ütleb Kafka. "See ei ole üldse minu karu," ütleb tüdruk kindlalt. "Kuidas nii?" küsib Kafka. "Minu karu oli teistsugune," ütleb tüdruk. Kafka vaikib pisut ja ütleb siis: "Ei, see on kindlasti sinu karu, ta käis ju reisimas ja on lihtsalt pisut muutunud."

Vahel on tunne...

Käisin raamatupoes. Kui jõudsin teisele korrusele, kus asub ilukirjandus, ajalugu ja muud kogukama sisuga teosed, tabas mind äkki kaupluse poolt soovitatavate raamatute riiuli ees peapööritus. Esimese asjana nägin seal kahte raamatut - "Teise maailmasõja atlas" ja "Tõrjutud mälestused". Muidugi, Imbi Palju ja John Keegan on asjalikud ja asjatundlikud inimesed. Aga äkki mõtlesin, et mitu aastat nendest traumaatilsitest sündmustest õigupoolest möödas on. Päris mitu. Ma mõistan ja tunnen isegi, et sündmused, mida antud raamatud käsitlevad, ongi karmid ja neid ei saa üleolevalt unustada, kuid ikka ja jälle tekib küsimus "Mida siis teha, nüüd 60 aastat hiljem? Kuidas saada üle?".

Ma olen vahel mõelnud, et traumaatiliste minevikukogemustega on vist nii nagu psühiaatrias-psühholoogias traumade väljakaevamisega. Ma ei tea psühholoogiast kuigi palju, aga traumade väljakaevamine tundub kuidagi eetiliselt tundlik olukord - seda võiks minu meelest teha olukorras, kui nende väljakaevatud ja siis pealispinnal kipitavate valudega osatakse midagi asjalikku pihta hakata, osatakse neid kuidagi edasi töödelda eesmärgiga neist lõpuks üle saada. Paatos a la "vechnaja pamyat", "jamais plus", kui sellega ei seondu soov ja tahe oma leina, viha, solvumist, valu kuidagi millekski leebemaks, siiralt pingevabamaks ümber töödelda, tundub kuidagi mõttelaisk ja isegi vastutustundetu.

Aga mulle tundub, et see kõik ei ole nii vaid ühiskondlikus plaanis. Ja ühiskondlik plaan mind niivõrd ei huvitagi, mind huvitab ka ühiskondlikus plaanis paralleelid inimese siseeluga. Olen erinevatel põhjustel ka isiklikus elus tajunud, kui oluline on oskus ja tahtmine saada üle (endistest vigadest, endistest pattudest, endistest haiget saamistest). Vaevalt et lihtsalt unustamine ja allasurumine on lahendus, on vaja mingit peenemat meetodit. Ja halastus ja andestamine tundub olevat selle meetodi oluline osa. Ja mulle tundub, et andestamine saab vägagi olla ühepoolne, selleks pole tingimata tarvis teise poole tahtmist andeks saada.
Aga et tulla tagasi paralleeli juurde ühiskondliku õhustikuga, siis tundub, et kuidagi rusuvalt palju on minevikku, aga tuleviku osas on tihti kas maailmalõpukuulutused, roosad unistused või lihtsalt helitu eetrilumi.

Küsin endalt nüüd, miks ma siis ei oska täpselt väljendada seda meetodit, kirjeldada seda "minevikust-ülesaamise-masinat". Mnjah, ilmselt seesama pärast, nagu ka kõik teised - ma ei tea, mingi udu on. Aga ma arvan (nagu ilmselt paljud teised) et sellist gadgetit otsida on oluline.

Põhjenduseks võiks ju kas või Bertoltit tsiteerida:

"Seejuures me ju teame:
Ka viha alatuse vastu
moonutab näojooni.
Ka raev ebaõiguluse pärast
teeb hääle kähedaks."

Õigupoolest on see ainuke valik, sest elu läheb ju alati edasi, kui ka tundub, et mitte ja kui ehk ka mite su enda jaoks, siis kellegi jaoks ikka.

P.S. Kuidagi diibivõitu sai.

Vahel on tunne...

Mind huvitavad sõnad. Mul on nendega vahel üsna füüsiline suhe. On kuidagi avardav jõuda sõnade sisse. Tajuda, kuidas sõnadest, nende tähendustest saab ümbritsev maailm. Tunnen tihti, et kui mu sõnavarra siseneb uus sõna, siseneb minusse ühtlasi mingi uus mõtte- ja tajuviis. Üks veider taipamise turgatas minus, kui mu eks-semiootikust valikõde E. kunagi jutustas, kuidas Mihhail Lotman loengus Austini kõneaktide teooria peateose "How To Do Things With Words" pealkirja jooksu pealt ja elegantselt eesti keelde tõlkis - "Kuidas sõnadest asja saab". Chapeau, monsieur!

Saksa keel keel on vahel keeruline, aga on mitmeid sõnu, mille olemasolu eest tuleb üsna tänulik olla ja mitte vaid eestlastel, kes me sellest keelest palju sõnu oleme laenatud. Või mis laenatud, neid ei saagi ju tagasi anda.

Sakslastel on liitsõnu, mis on avanud mingi uue tajuvisi ja milles selle uue mõiste moodustavad sõnad on kokku saanud esimest korda. Trauerarbeit, Vergangenheitsbewältigung, Weltschmerz, Wahlverwandschaft, Zeitgeist.

Just see sõna - ajavaim - on mulle viimasel ajal mitmeid kordi pähe turgatanud. Kas on siis tõesti nii, et igal ajal oma vaim, mingi aistitav tunne, mida mõned üheti, mõned teisiti sõnastavad, aga mis on kõigile ühiselt tajutav? Hm, tegelikult ei saa me ju iialgi teada, kas endistel aegadel, kui meid ei olnud, oli teistsugune tunne elada. Või noh - kas mul oleks olnud teistsugune tunne elada, sest teistel on ju võib-olla praegugi hoopis teistsugune tunne elada.

Ja ikkagi - ajavaim. Käisin hiljuti Budapestis ühel Ida-Euroopa noorte teatriinimeste kokkusaamisel. Minu imestuseks olid erinevaist riikidest pärit inimeste kirjeldused oma kodumaal valitsevast õhkkonnast üsna sarnased. Mitmete jutus oli tajuda ebalust. Ühelt poolt - kõik on hästi: lõpuks ometi vabadus, Ida-Euroopale omaselt väga suured võimalused noortele ja teotahtlikele. Ja teisalt rääkisid paljud mingisugusest surutisest. Ebaledes. Leidmata nagu täpseid sõnu oma taju väljendamiseks, sõnu, mida suudaks usaldada. Surutisest, mille taju on seotud mingisuguse häbiga teatud tänamatuse pärast: kõik on ju tegelikult, möödunud karmide aegadega võrreldes, hästi, a mina näe kipun vinguma.

Mis surutisest? Populismimaigulisest rahvuslusest. Justkui õhus rippuvast kohustusest poolt valida, vaenlane leida. Ja tõendamaks, et asi pole vist ainult vanuses - sellest räägib peale noorte teatriinimeste ühes intervjuus ka poola endine teeneline dissident ja praegune suurima ajalehe peatoimetaja Adam Michnik. (Selgituseks - mind ei huvita selle kõige puhul üldse seosed poliitikaga -öäk!)

Mitmete reaktsioon selle rahvuslusetaotlusele oli et "mnjah, einoh, muidugi on tore, et ma olen tšehh/ungarlane/sloveen/eestlane, aga ega seda ei saa ju kunstlikult võimendada distantseerides end mingist kujuteldavast metsikust mongolist". Mulle jäi jutust mulje, nagu oleks sedalaadi "fast-forward" nupu vajutamisega taga aetav "rahvuslus" justkui mingi üldmaitseaine, viiepiprasegu, ketšup, one-size-fits-all.

Kõige huvitavam oli aga mu jaoks selleteemaliste vestluste juures just inimeste teatud ebalus. Ja siis ma mõtlesingi ajavaimule.

Kohati tundub, eriti kui ajalehti lugeda, et karmid ajad on tagasi. Vahepeal (ma räägin üldistades, mina olen 26, aga ega inimesed üldiselt üle 120 aasta ju ei elagi, nii et üldistamine on paratamatu), 90ndatel õhus olnud optimism tundub olevat tasapisi haihtumas. Mida ma mõtlen 90ndate optimismi all? Seda tunnet, et "nii, nüüd lepime kõik üksteisega ära, räägime oma traumad lahti ja läbi, saame üksteisest aru, häbeneme, mõtleme järele, vabandame ja kõik on viimaks ometi hästi, sest me oleme ju ikkagi kultuursed inimesed ja verine 20. sajand on seljataga". Midagi sellist. Võib-olla ma olen asjast valesti aru saanud, aga mulle tundus, et midagi sellist, mingi optimism oli õhus. Siis aga selgus, et traumasid, mida läbi arutada, on pagana palju. Ja veel - kas ja kuivõrd peaksid meile korda minema teiste traumad? Kust lõppeb moraalne vastutus ja kohustus hoolida - kas oma naha, koduukse, riigipiiri, maailmajao, pöidlaga televiisoripuldil?

Mnjah, ei tea, kas postmodernismi laip on juba leitud, aga paistab, et karmid ajad on tagasi. Õhus on tunda illusioonipohmelli. Isegi mitte illusiooni- ja mitte pohmelli, pigem mingit nukrust. Üllatusega seotud nukrust, võib-olla muigega, ehkki pigem mitte. "Kuda see, kurat, nüüd kõik siis niimoodi läks". "Sai ju räägitud, et olgem normaalsed". Ma mõtlen just humanitaaride seas, sest peamiselt humanitaaridest mu tutvusringkond koosnebki. Aga ma oletan, et mitte ainult nende hulgas. Tunne, et tugevad konfliktid, kus tuleb valida pool, on tagasi. Empire strikes back niiöelda. Kas see polnud mitte üks Tammsaare tegelane, kes isale vastu ütles "Miks pean mina oma elu siia sohu matma". Midagi sellist oleks justkui õhus noorte humanitaaride hulgas. Või mis teie arvate?

Mulle tundub, et see tõrksus ja tahtmatus poolt valida ei ole küüniline ükskõiksus või pepside laste jonnimine. Mulle tundub, et see on kontideni kurbus. Võib-olla just mitte kontideni, mingi varu peab ju jääma. Üks ütles kunagi, et talle tundub, et tänapäeval sünnivad juba lapsed mingi taagaga, mingi arusaamaga, mingi raskusega. Noh, kas just nii, aga mingi emo on õhus.

Nagu Alliksaar või mis?:

"Mis saabub
ja mida ma soovin
on jubedalt erinev."

Seepärast tõstatub mu meelest praeguses ajavaimus eriti küsimus - kuidas olla usutavalt optimistlik? Keset pisut ennastnautlevaid "lõpukuulutusi" ka justkui intelligentsetelt inimestelt. Kuidas olla optimistlik, olemata naiivne, silmaklappidega või ignorantne ja olla kriitiline, olemata küüniline, lammutav ja salvav? Kuidas säilitada hoog edasi liikuda ja, olles tuttav agade labürindiga, selles mitte ära eksida

...

P.S.

Üldiselt mu läheb hästi. See sissekanne ei väljenda mu hetke hingeseisundit.

P.P.S.

Liiga palju üldiselt mõelda ei ole tervislik, olen seda enda peal kogenud. Linnulennu-pilgust on vahel kasu, ja mälestus sellest tuleb meelde jätta. Aga liigne lendamine moonutab ka päris kindlasti taju. Inimesed on loodud kõndima, kõndida annab umbes 6 kilomeetrit tunnis ja teed on juba loomu poolest käänulised.