Mina olin siin (ja loodetavasti viimast korda) 2. osa

Peaks järgi jätma need lubadused a la "ma homme kohe kirjutan/tulen/saadan". Nagu näha, ei tulnud ka sest filmist järgmisel päeval kirjutamisest midagi välja. Nüüd siis.

Ma ei tea, mis tasakaalus olid stsenaariumi kirjutamisel Sass Henno, Rene Vilbre ja Ilmar Raag. Ja romaani ei ole ma paraku lugenud, nii võib mind soovi korral süüdistada a la "äh, see oli juba raamatus ju".

Igatahes leidsin ma filmi ideelises karkassis mõningaid sarnasusi Raagi "Klassiga". Esiteks - mõlemad mõjusid hoiatusfilmina. Ma ei usu siiski, et film võiks olla nii tugev mõjutaja, et see suudaks veenda filmis kujutatut reaalsuses läbi proovima neid, kellel selleks muidu soodumust ei ole. Selles kunstiteose mõju suunas pole mu meelest tark kuigi kaugele edasi mõelda, muidu võib kergesti jõuda arusaamale, et "vaja" oleks ainult harmoonia, helguse ja ilu poole talutavaid filme. Paraku pole maailm kuigi harmooniline paik, ja nii on filmitegijaid ka igasugune õigus kujutada seda, mida nad oluliseks või näitamisväärseks peavad.

Mõlemas filmis (minu väide on siis, et see võib olla Raagi mõju) on läbiv homoteema. Kusjuures mõlemas filmis teevad homonalju ja -tegusid negatiivsed kangelased. Ning mõlemas filmis on otsustav alandus seksuaalne (esimesel juhul oraalseksile sundimine, teisel anaalse vägistamisega ähvardamine).

Seksuaalsuse esiletoomist toetas ka see, et mõlemas filmis olid poisid puhastatud sotsiaalsetest seostest, eriti siis, kui asjad juba karmimaks hakkasid minema - lõhutud perekonnad, kaalul pole enam muud kui seksuaalsuse puutumatus või elu. Dilemmad olid väljas ühiskondlikest seostest (mis must edasi saab, kuidas tulevik hakkab välja nägema, kui ma sellesse kõigesse sekkun), olid alati intiimsed. Noh, võib-olla tõesti sellised poiste-naljad.

Ma olen nõus, et seksuaalsus on ülimalt intiimne sfäär ja vägivald selles vallas ongi ülimalt alandav, kui millegipärast tundub mulle, et vaatajale luuakse mingi mõtteline seos vägivalla, emotsionaalse terrori ja ebatraditsioonilise (filmides siiski pigem rõhult väärastunud) seksuaalse käitumise vahel. Et siis - pätt, järelikult ka pervert. See võib reaalsuses vahel ka niimoodi olla, kuid kui pidada antud filme siiski õpetlikeks, vaatajale mudelsituatsioone demonstreerivateks, siis tundub see mulle pisut meelevaldne, isegi ohtlik.

Seepärast tunduski mulle veidi arusaamatu, miks oli Tambet Tuisu mängitud Olari kaela laotud kõik võimalik halb: vanglaminevik, hambad suust, homoseksuaalsed tungid, intsest, juneimit.
Jah, muidugi - Tuisk mängis seda kõike ka hästi, oli tajuda, et näitlejal on oma rolli mõnus mänigda, et ta naudib seda. Vastik roll, aga mõnus on mängida- "eriline värdjas". Ma saan aru, et antikangelane, aga mulle tundus, et see mõjus teisi poisse süükoormast vabastavana. Justkui oleks nende ainuke süü olnud selles, et nad õigel ajal "ei" ei julgenud öelda.

Arusaamatuks jäi ka, kui ohtlik oli poistele metsastseen. Labidad visati küll algul autost välja ("hakake hauda kaevama"), aga need kadusid ka üsna kähku ära. Kui praegu mõtlen, siis ei mäleta päris täpselt, mis argumendiga poisid terve nahaga tulema said.

Mõttelise pinge osas läks "Mina olin siin" huvitavaks just siis, kui oli toimunud vägistamine ja poisid kiiresti papi kokku pidid ajama. Arest mõjus pigem "deus ex machina" päästerõngana. Aga eks sellegi juures olid omad agad - ega vanglapätid saavad ju ka poiste "tünga" tegemisest teada ja kui nad kinni pannakse, küllap on vanglakoodeksil selliste poiste jaoks omad reeglid.

Ma ei pretendeeri filmikriitikuks, seepärast tunnistan ausalt, et mu mõletes on auke, hüplikust ja ebaselgeid seoseid. Üldjoontes huvitav ja õnnestunud film - eelkõige rollide (Kaljujärv, Tuisk) ja kunstnikutöö, võttepaikade valiku ja vettinud atmosfääri loomise osas. Olen kuulnud, et raamat on kirjutatud järje võimalusega. Ehk ka film.