Kuidas saada saareks *

"Turvalisus on nagu süütus. Sa kas oled süütu või ei ole. Sul kas on turvalisus või ei ole." - Lennart Meri (kuskil)

"Messieurs, Angleterre est une île!" - Jules Michelet (avasõnadena College de France'is peetud loengutele inglise kirjanduse kujunemisest)

"No man is an island, entire of itself; every man is a piece of the continent.” - John Donne (metafüüsiliselt mediteerides)

Turvatunne või õigemini selle kujunemine on mind pikalt huvitanud. Nii isiklikus kui laiemas kontekstis. Turvatundest lähtub inimese võime proovida, improviseerida, riskida - seda mõistsin ma juba teatrikoolis. Turvatundest (kuidas too siis ka ei teki) tuleneb julgus. Sedasama kinnitavad ka lapsepsühholoogia uuringud - lapsed, kel on usk, et isa-ema vahepeal kuhugi ei kao, et kõik on tegelikult korras, mida iganes nad ei teeks, julgevad rohkem võõrastega mängida, kivi otsast alla hüpata või mida kõike muud.

Niisiis, julgus. Julgus hoolida, julgus mõista ja kõik see muu, mis käib kaasas avatud ühiskonnaga, mille poole me Eestis (ja kõigele vaatamata siiski vägagi edukalt) püüdleme.

Mind on pikalt huvitanud, millises sõltuvuses või sõltumatuses on turvatunde tekkimisel isiklik algatus ja välised olud. Ma ei ole geograafiline determinist ega usu ka kõige geneetilisse ettemääratusse. Ega kõik ka jumala armust sõltu. Aga alati ei pruugi armastust pika töö pealegi tulla. Mine võta kinni. Muna-kana-dilemma - selge see - aga mõtteid siluda tasub sel teemal ikkagi ...

*

Timothy Snyderi uus raamat "Bloodlands" (Edward Lucase arvustus Diplomaatias) räägib sellest, kuidas tõenäoliselt kõige kõvema matsu sai II maailmasõja eel, ajal ja järel inimkaotuse osas just Ida-Euroopa. (Kõige suuremad inimkaotused, 1/3 elanikkonnast, olla olnud paigus, mille nimi on praegu Valgevene. Ja mõelge siit ise edasi.) "Vereurmas maa", nagu raamatu pealkiri dramaatiliselt eesti keelde on tõlgitud. Snyder analüüsibki, kuidas Stalin ja Hitler sellega käsikäes hakkama said.

Aga lisaks raamatule endale ja tema pelgale olemasolulule pälvis mu tähelepanu ka üks konkreetsem detail. Üks kaart selles raamatus. (Kontrollisin üle, lk 2 on kaart esimest korda, aga ta hiljemgi ikka samasugune. See võib mõistagi ikkagi olla kartograafide eksitus, aga vähemalt sellisena piisavalt kõnekas.)

Nagu näha, asuvad sel kaardil Hiiumaa ja Saaremaa, nagu ka üldse Eesti saared, sellest "vereurmas maast" ja muidu kogu Ida-Euroopat hõlmavast tumedast tsoonist väljaspool. See on kummastav, aga samas ... rahustav.

Eesti on oma olemuselt üks tore kurioosum. Mind on pikka aega paelunud, et kõiksugu statistikate järgi asuvad väiksed edukad riigid enamasti (pindalalt, elanike arvult, skp järgi, majandusvabaduselt,või õnneindeksi järgi) kas:

a) saartel
b) mägedes
c) poolsaartel
d) ookeani mandrilavadel.

Ühesõnaga,

 

 

... eraldatus.

* (jäädes siiski osaks mandrist)

Teejuht Vatikani

Kui kellelgi juhtub lähi- või kaugemal ajal olla sattumist Rooma, siis Deutschland Radio Kultur avaldab siin mõned vihjed, kuidas pääseda juriidiliselt korrektselt Vatikani neisse ruumidesse ja paikadesse, kuhu tavakülastajad üldjuhul ei sattu ega oskagi sattuda. Ja mida üheski Lonely Planetis kirjas ei ole. Näiteks sellisesse saali. Mõistagi mitte kuritarvitada.

Ülendavad hetked

Lääne maailma praegu üks olulisimatest, nagu ma olen aru saanud, elus olevatest ajaloolastest Tony Judt pidas oktoobri lõpus New Yorgi ülikoolis ettekande sotsiaaldemokraatiast ja sellest, miks see praegu on sellises puntras, nagu ta on. (Üldse olen viimasel ajal avastanud, et paljudel asjalikel ülikoolidel on oma podcastid ja tegelen elukestva õppega.)

Ülendav - ehkki Judti eesmärk võis olla vastupidine - oli tema loengule eelnev seletus, miks ta ei räägi (ehkki soovitati) valitud teema asemel pigem oma kogu keha halvanud skleroosist, mis teda hiljuti tabas ja on viinud ta olukorda, kuid töötab vaid pea ja hingatagi saab torukese kaudu näo peal (sest hingamislihased ei tööta), mis olevat "quite ridiculous looking" and "facial Tupperware". Et "mis tunne on". Miks ei räägi, ehkki see oleks hea millegile, mille nimi on Ameerikas "public awareness".

Seletas vastates umbes nii (täpsemalt võite ise kuulata):

"I gather some of my American colleagues were they in the same situaton might have accepted this possibility for an uplifting experience for themselves and for you as an audience. But, you see, I'm English and we don't do uplifting".

Mis on õhus...

Timothy Garton Ash kirjutab Euroopa uuest välisministrist ja presidendist. Hästi kirjutab, nats kõhe hakkab.

Sai taas pisut tõlgitud

Tegelikult juba natuke aega tagasi, aga aasta lõpp ja paras avaldada. Originaal on siin.



-

Dialoog märkmikumüüja ja mööduja vahel

(Giacomo Leopardi, Operette morali, 1835)


- Märkmikud! Uued märkmikud! Uued kalendrid! Härra, on Teil äkki märkmikku tarvis?

- Uue aasta märkmikku?

- Jah, härra.

- Kas te usute, et see uus aasta tuleb ka õnnelik?

- Imeline, härra, kindel see.

- Sama õnnelik nagu see aasta, mis just läbi saab?

- Palju, palju õnnelikum.

- Sama õnnelik nagu eelmine?

- Palju, palju õnnelikum, auline härra.

- Aga nagu milline aasta siis? Kas te ei tahaks, et uus aasta tuleks samasugune nagu mõni viimastest aastatest?

- Ei, härra, ega ei tahaks küll.

- Mitu uusaastat juba möödas on sellest ajast, kui te kalendreid müüma hakkasite?

- Oma kakskümmend tuleb ära, auline härra.

- Ja millise moodi nendest aastatest sa tahaks, et see uus aasta tuleks?

- Mina? Ei mina tea.

- Kas teile ei meenu ükski, mis oleks tundunud õnnelik?

- Tõtt-öelda ei meenu küll.

- Ja ometi - elu on ikka üks ilus asi. On ju nii?

- Selge see.

- Kas sa ei tahaks uuesti elada kõik need kakskümmend aastat ja kogu kadunud aja, sünnist saati?

- Eh, armas härra, annaks vaid Jumal, et see võimalik oleks.

- Aga kui peaksid uuesti läbi tegema täpselt sama elu, ei rohkem ega vähem, kõige meeldiva ja ebameeldivaga, mis sa oled läbi elanud?

- Seda nagu ei tahaks.

- Oeh, aga millist elu sa siis tahaksid uuesti elada? Minu elu? Või vürsti või kellegi teise oma? Ja kas sa ei arva, et mina, vürst ja ükskõik kes teine vastaks täpselt samamoodi ja kui kui peaks läbi tegema täpselt sama elu, ei tahaks keegi uuesti otsast alustada?

- Arvan muidugi.

- Ja kui oleks selline tingimus, ei pöörduks ka sina tagasi, kui just teisiti ei saa?

- Jah, härra, ega ikka ei pöörduks küll.

- Oeh, aga millist elu sa siis tahaks?

- Sellist nagu ta mul praegugi on, nagu Jumal teda mulle annab, ilma muude tingimusteta.

- Elu, mis käib umbropsu ja ilma, et teaks midagigi ette, nii nagu ei tea midagi uuest aastast?

- Just.

- Sedasama tahaksin ka mina, kui ma peaksin otsast peale uuesti elama, ja nii ka kõik teised. Aga see ju näitab selgesti, et praeguse aastani välja on saatus kohelnud kõiki halvasti. Ja selgesti on näha, et igaüks arvab, et aastatega on temaga juhtunud rohkem halba kui head või vähemasti on see halb aina rängem. Sest kui oleks tingimus, et uuesti tuleb elada just oma juba elatud elu, kõige oma hea ja halvaga, ei tahaks mitte keegi uuesti sündida. See elu, mis on ilus, ei ole elu, mida inimesed tunnevad, vaid see, mida nad ei tunne. Mitte möödunud elu, vaid tulevane. Uuel aastal hakkab saatus sind ja mind ja kõiki teisi hästi kohtlema ja viimaks ometi tuleb õnn meie õuele. Eks ole nii?

- No loodame.

- Nonii... näidake mulle kõige ilusamat märkmikku, mis teil on.

- Siin ta on, härra. Maksab kolmkümmend soldot.

- Siin on kolmkümmend soldot.

- Tänan, auline härra. Nägemiseni. Märkmikud! Uued märkmikud! Uued kalendrid!

Lisanduseks ühele teatrikriitilisele värsile

Tekst, millest antud jean-babtiste'ilik dialoog on ajendatud, asub siin. Selgituseks - ma ei ole ise lavastust veel näinud.



- No tsau!

- Tsau-tsau.

- Mis teed?

- Ah, kuule, proovi lähen…

- Nii-nii! Uus põnev töö?

- Tead, neid on üha vähem.

- Kas näind sa, lugenud ehk oled Oti teksti?

- Mis Oti? Kes see on?

- Noh, Karulini?

- Peksti?

- Ei pekstud. Lahati.

- Ahso.

- Jah, üsna hästi.

- Mhmh, võib-olla loen. Vist areneda kästi?

- Noh, areneda jah ja süüvida kah pisut.

- Ah, pealiskaudne värk. Kõik kontekstist on kisut.

(Paus.)

- Ta kirjutab, et…

- Oot, see on see Kriitik-Ott?!

- Seesama!

- Oeh!

- Mis?

- Noh!…see on ju sitakott!

- Sa lugesid siis?

- Ei! Ma kriitikat ei loe.

- Kas tõesti?

- Jah.

- Miks siis?

- Ah, tead…

- Mis?

- Ilm on soe…
Oo, kevad, sa mu rõõm! Oih, suveteater, raisk!

- Tead, kriitikuile näib, et teater on meil laisk.

- Mis laisk? No tehku siis...

- Einoh…

- Tead, toss on väljas…
Ma lähen proovi nüüd. Ma eilsest saati näljas.
Ehk saan all puhvetis paar kuivand juustuleiba…

- Ott tõesti püüdis ju te tükist kunsti leida.

- Kuid…?

- Eks sa ise loe.

- Tead, mind ei huvita.
Ma lähen proovi nüüd.

- Noh, jõudu, eks!

- Ja-jaa.

"Näe, vaata, Milton, mis nad seal laval teevad..Kui armas! Mis selle tüki nimi oligi? "Inimene ja kriis"? Ahah. Bertolti oma või? Aga muusika on ilus.

Lugesin eile FAZ-ist väga head intervjuud filosoofi Peter Sloterdijkiga, kes suht teravmeelselt märkis, et praeguses faasis võib enamuse heaoluühiskondade inimeste pilku majanduskriisile võrrelda pealtvaataja omaga, kes jälgib kolmandast loožist mõnda eriti dramaatiliste tuuridega ooperlavastust. Umbes nii nagu juuresoleval pildil. See polnud ei Sloterdijkil ega mulgi otsene etteheide või kui, siis juba endalegi.

Ja ühes Šveitsi telekanalis oli 2008. aasta oktoobris Sloterdijkiga huvitav tunniajane vestlussaade kriisi ja selle taustade teemadel, mida saab õnnekombel internetist vaadata. Tore, et sellised "rääkivad pead" saateid tehakse, sest tundub, et just laia silmapiiriga mõtlemist, pikka hingamist ja analüüsi on praegusel ajal eriti vaja. Et seejärel muidugi tegutsema hakata. Tähelepanuväärne on ka Sloterdijki uhiuue raamatu pealkiri. Aga pealkirjad on tal varemgi õnnestunud - "Küünilise mõistuse kriitika". (Lugenud ma küll ei ole, paraku.)

Ja mis puutub teravmeelitsemisse, siis eelmisel nädalal võis Euroopa pressiülevaatest lugeda, et keegi bulgaaria ajakirjanik kasutas praeguse faasi hoiaku kohta sellist võrdlust - majanduskriis on nagu jõuluvana: kõik justkui enamvähem usuvad, aga keegi pole teda otseselt näinud.