Sunday, March 22, 2009

"Näe, vaata, Milton, mis nad seal laval teevad..Kui armas! Mis selle tüki nimi oligi? "Inimene ja kriis"? Ahah. Bertolti oma või? Aga muusika on ilus.


Lugesin eile FAZ-ist väga head intervjuud filosoofi Peter Sloterdijkiga, kes suht teravmeelselt märkis, et praeguses faasis võib enamuse heaoluühiskondade inimeste pilku majanduskriisile võrrelda pealtvaataja omaga, kes jälgib kolmandast loožist mõnda eriti dramaatiliste tuuridega ooperlavastust. Umbes nii nagu juuresoleval pildil. See polnud ei Sloterdijkil ega mulgi otsene etteheide või kui, siis juba endalegi.

Ja ühes Šveitsi telekanalis oli 2008. aasta oktoobris Sloterdijkiga huvitav tunniajane vestlussaade kriisi ja selle taustade teemadel, mida saab õnnekombel internetist vaadata. Tore, et sellised "rääkivad pead" saateid tehakse, sest tundub, et just laia silmapiiriga mõtlemist, pikka hingamist ja analüüsi on praegusel ajal eriti vaja. Et seejärel muidugi tegutsema hakata. Tähelepanuväärne on ka Sloterdijki uhiuue raamatu pealkiri. Aga pealkirjad on tal varemgi õnnestunud - "Küünilise mõistuse kriitika". (Lugenud ma küll ei ole, paraku.)

Ja mis puutub teravmeelitsemisse, siis eelmisel nädalal võis Euroopa pressiülevaatest lugeda, et keegi bulgaaria ajakirjanik kasutas praeguse faasi hoiaku kohta sellist võrdlust - majanduskriis on nagu jõuluvana: kõik justkui enamvähem usuvad, aga keegi pole teda otseselt näinud.

Thursday, March 12, 2009

Müür laseb tervitada ehk 20 aastat hiljem

Mulle millegipärast meeldib Ida-Euroopa. Juba ammustajast, aga viimasel ajal üha enam. Kuidagi kodune. Veel 20 aasta eest oli lääs idast müüriga lahus. See kõik on jätnud jälje meie teadvusse, kes me siin Ida-Euroopas elame ja ega lääski puutumata ole. Üsna kohe, kui Berliini müür langes, kirjutas Susan Sontag Berliinis, kus ta parajasti oma uut romaani rohimas oli, lühikese dramoleti, mis on üks elegantsemaid, teravmeelese ja -pilgulisemaid tekste, mida ma olen Ida- ja Lääne-Euroopa teemal lugenud. Justkui zip-fail kõikvõimalikest solvumistest ja suhetenüanssides, mis nende kahe armastaja vahel müüri langemisest saati õhus on olnud ja millest ajaleheski kirjutatakse. Pühendan tõlke ... mnjah...lootusele, et ehk läheb hästi veel.

Susan Sontag

Pyramuse ja Thisbe ülikoomiline kurbmäng

(Interlüüd)

Müür: Thus have I, Wall, my part discharged so;

And being done, thus Wall away doth go.

"Suveöö unenägu", 5. vaatus, 1. stseen

THISBE: Teda ei ole enam siin.

PYRAMUS: Ta lahutas meid. Me igatsesime üksteise järele. Me kasvasime lahku.

THISBE: Ma mõtlesin temast kogu aeg.

PYRAMUS: Ma arvasin, et sa mõtlesid minust.

THISBE: Kallikene! (Suudleb Pyramust.) Kui palju kordi olen ma sind selles veennud. Aga ma räägin praegu sellest, millest ma ei rääkinud. Iga lausega, mida ütlesin, käis kaasas teine, välja ütlemata pool-lause: “Ja müür...” Näiteks: "Ma lähen Pariisi Baari..."

PYRAMUS: ja müür...”

THISBE: Näiteks: “Ei tea, mida täna Arsenalis näidatakse...”

PYRAMUS: ja müür...”

THISBE: “Türklastel on ikka kohutav elu seal Kreutzbergis...”

PYRAMUS: ja müür...”

THISBE: Täpselt.

PYRAMUS: See oli tragöödia. Kas nüüd tuleb komöödia?

THISBE: Meist ei saa ju ometi normaalsed inimesed, ega?

PYRAMUS: Kas see tähendab, et võime teha mida iganes me tahame?

THISBE: Mul tuleb juba pisut nostalgia peale. Oo, inimsüda on ikka üks heitlik asi.

PYRAMUS: Thisbe!

THISBE: Asi pole sinus, mu armas! (Pyramus kortsutab kulmu.) Sa ju tead, et ma olen nüüd igavesti sinu oma. Tähendab, sina oled minu oma. Aga see tähendab ju ühte ja sedasama, eks? Ei, ma mõtlen selles mõttes, et ...saad ju aru küll. Ma igatsen ta järele natuke.

PYRAMUS: Thisbe!

THISBE: Ainult natuke. (Märkab, kuidas Pyramus kulmu kortsutab.) Naerata, mu armas. Oeh, te olete ka ikka nii tõsised inimesed!

PYRAMUS: Ma kannatasin.

THISBE: Mina ka, omal kombel. Mitte samamoodi nagu sina, muidugi. Aga ega meie poole peal ka kerge olnud.

PYRAMUS: Ärme tülitseme.

THISBE: Kas me tülitseme? Ei iial! Kuulata! (On kuulda, kuidas inimesed toksivad vasaratega müüri.) Milline imeline heli!

PYRAMUS: Oleks mul nüüd kassettmakk kaasas. Ta on mul Sony.

THISBE: Ma olen rõõmus, et sa saad nüüd osta kõike, mida sa tahad. Ma uskunud, et sa oled nii vaene.

PYRAMUS: See oli kohutav. Aga tead, see oli hea mu iseloomule.

THISBE: Näedsa siis? Isegi sina suudad taga igatseda. Üks ameerika kunstnik hoiatas mind eelmisel aastal. Te hakkate seda müüri veel taga igatsema. (Ta piilub, kuidas müüri-toksijad kogutud müüritükke üle värvivad.) Näe, kaunistavad.

PYRAMUS: Ärme muutume nostalgiliseks.

THISBE: Aga sa oled ju nõus, et midagi on tema kohta siiski öelda. Ta tegi meid erinevaiks.

PYRAMUS: Me oleme jätkuvalt erinevad.

THISBE: Ma ei tea. Nii palju autosid. Nii palju prügi. Kerjused. Jalakäijad ei oota tänavanurkadel rohelist tuld. Autod pargivad kõnniteedele.

Siseneb NEW YORGI VAIM.

VAIM: Oo, linn, ma tunnen su ära. Su nahkjoped, ju sõltumatute filmide festivalid, su tunglevad tumedanahalised võõramaalased, su kinnisvarahaid, su art deco poed, su rassismi, su vahemeremaade köögi restoranid, su prahised tänavad, su jämeda olemisega mehhaanikud ---

THISBE: Ei! Siit kao! See on Kesk-Euroopa Berkeley.

VAIM: Kesk-Euroopa – vaid unenägu. Su Berkeley – vaid interlüüd. Sellest linnast saab Euroopa New York ....on alati pidanud saama. See lükkus vaid kuuskümmend aastat edasi.

NEW YORGI VAIM haihtub.

THISBE: Noh, ega meil ju vist väga kurb ka olema ei hakka. Kuna New York ei ole Ameerika, siis pole see linn ju ka...

PYRAMUS: Muidugi, kui ta jääb sama moodi rääma ja on täis kutsumata võõramaalasi. (Ohkab.) Ärme looda liiga palju.

THISBE: Oo, loodame ikka! Me saame rikkaks. See on lihtsalt raha.

PYRAMUS: Ja võim. See mulle meeldib.

THISBE: Me ei saa midagi, mida me pole ära teeninud. Me oleme koos. Me oleme vabad.

PYRAMUS: Aga ikkagi – kõik läheb liiga kiiresti. Ja maksab liiga palju.

THISBE: Keegi ei saa sundida meid tegema midagi, mida me teha ei taha – kuni me oleme koos.

PYRAMUS: Mul on valus mõelda neist, kellel oli vähem õnne kui meil. Aga vahel me ju meenutame neid ka, eks?

THISBE: Ma tahan need vanad lood ära unustada.

PYRAMUS: Ajalugu on koduigatsus.

THISBE: Ole ometi rõõmsam, mu armas. Maailma jaguneb Uueks ja Vanaks. Ja meie oleme igavesti heade poolel. Nüüdsest alatest.

PYRAMUS: Goethe on öelnud...

THISBE: Oeh, ainult mitte Goethe...

PYRAMUS: Sul on õigus.

THISBE: Walter Benjamin räägib oma viimases...

PYRAMUS: Walter Benjamin jäägu ka!

THISBE: Mhmh. (Nad jäävad mõneks ajaks vait.) Jalutame.

Nad näevad müüjate rongkäiku – nende hulgas on ka mõned vene sõdurid – mis tuleb üle tühja välja.

PYRAMUS: Ja mõelda vaid, et see kõik oli eikellegimaa.

THISBE: Mida nad müüvad?

PYRAMUS: Kõike. Kõik on müügiks.

THISBE: Ütle ometi, et nii on parem. Palun!

PYRAMUS: Muidugi on nii parem. Me ei pea surema.

THISBE: Pidutseme edasi. Võta šampanjat. Võta river-colat.

Nad joovad.

PYRAMUS: Lõpuks ometi vabadus.

THISBE: Aga ära purki maha viska.

PYRAMUS: Kelleks sa mind pead?

THISBE Vabandust. Lihtsalt selles mõttes, et...mm...vabandust. Jah, vabadus.

EESRIIE

Wednesday, March 11, 2009

Uudisi teatriilmast

Mis silmis, see südames...

Inglismaal olla leitud miski maal, mis olla ainuke portree Shakespeare'ist, mis on tehtud tema eluajal. Noh, põnev ikka, et inglased viitsivad jännata selle autori näo otsimisega. Küllap on hea teada, milline kirjanik välja nägi, kuidas sa ikka muidu "Othello" loetud saad.

Inglise ajaleht Telegraph kirjutab pikemalt.

Iseenesest oleks ju tore, kui meilgi oleks olukord, et keegi ei tea, milline Mati Unt või Tammsaare välja näeb. Et on vaid raamatud ja kogu lugu. On ju maailmas olnud selliseid kunstnikke, kes põhimõtteliselt ei lase end pildistada. Chris Marker näiteks.

Mõistagi on sellise kurioosumi tekkimine pikema talletatud ajaloo puhul tõenäolisem - Shakespreare on ju ikkagi 16. sajand. Lõbus aga on selline alateadlik kindluse otsimine: Shakespeare oleks juskui ka kuidagi rohkem purgis, kui me teame, kas tal olid vuntsid või kas kõrvad hoidsid peast eemale. Kuidagi rahustav, eks.


Mis nad siis tulevad meie teatrisse helisema...

Venemaal aga saab viimasel ajal alati nalja. Oleneb muidugi kohast, aga Moskvas vähemalt. Seal on lavastaja Sergei Ženovatši loodud Teatrikunsti Stuudios - vene teatrikriitikute tulevikulootuses (teater asub kunagises Stanislavski perekonnale kuulunud teemantitööstuse hoones - nämm, kui tähendustiine!) - välja mõeldud nipp, kuidas võidelda alatasa teatrietenduste ajal helisema kippuvate telefonidega (pealegi, kuuldavasti võetakse Venemaal telefon vahel ka vastu, et pisut muhedat ärijuttu puhuda end etendusest mitte segada lastes).

Etendusele saabudes võetakse sult naeratades telefon ära, pistetakse vastavasse kappi, kus iga saalikoha kohta on üks sahtlikke ja pärast etendust saad telefoni oma piletit näidates tagasi. Töö kiire ja korralik. Puust ja punane. Lollikindel. Saab rahus etendust vaadata. Kui just muidugi mõni näitleja telefoni tasku pole unustanud.

Kuidas see siis ikkagi käib, loetagu inglisekeelsest Moscow Times'ist.