Küll juba natuke aega tagasi, aga ongi pisut settinud, paras aeg avaldada. Tegu on siis Paul Verlaine'i luuletusega, mille ta kirjutas 1876. aastal Mons'i vangla kongis ja avaldas aasta hiljem kogus "Sagesse". Mõnest kohast natuke karvane, aga lugeja ehk andestab.
Paul Verlaine
Taevas katuse kohal...
Taevas katuse kohal
Nii sini, nii vait!
Puugi katuse kohal
end kiigutab vaid.
Taevas, vaata, kirikukell
Vaikides lööb.
Lind, vaata, puuoksa peal
Teeb nututööd.
Mu jumal, siin ta on: elu -
Lihtne ja vaga.
Ainult tumm linnamelu
Vaikuse taga.
- Mida sa tegid, sina, et sul
Silmad on vees,
Mida tegid, kui oli sul
Elu veel ees?
*
Le ciel par-dessus le toit...
Le ciel est, par-dessus le toit,
Si bleu, si calme !
Un arbre, par-dessus le toit,
Berce sa palme.
La cloche, dans le ciel qu'on voit,
Doucement tinte.
Un oiseau, sur l'arbre qu'on voit,
Chante sa plainte.
Mon Dieu, mon Dieu, la vie est là
Simple et tranquille.
Cette paisible rumeur-là
Vient de la ville.
– Qu'as-tu fait, ô toi que voilà
Pleurant sans cesse,
Dis, qu'as-tu fait, toi que voilà,
De ta jeunesse ?
