Moto Czeslaw Miloszi raamatus "Vangistatud mõistus":
"Kui kaks vaidlevad ja ühel on kindlalt 55% õigust, siis on kõik hästi ja pole mõtet enam tülitseda. Aga kui kellelgi on 60 % õigust? Siis on kõik ilus, see on suur rõõm, tänagu Jumalat! Aga mida öelda, kui on 75 % õigust? Targad inimesed ütlevad, et see on väga kahtlane. Noh, aga 100 %? Kes ütleb, et tal on 100 % õigus, see on alatu närukael, hirmus kaabakas ja suurim tõbras." - vana juut Galiitsiast
Mingis mõttes poleks ju paha see endale kreedoks võtta. Hoiaks endal silmad lahti või nii.
Monday, January 19, 2009
Friday, January 16, 2009
Karu metamorfoos
Kuulsin oma juba reedeõhtuselt lõbusas tujus endiselt prantsuse keele õpetajalt O.'lt järgmist lugu. Väidetavalt tõestisündinut, ehkki mõned lood on sellised, et polegi vist väga vahet, kas nad juhtusid päriselt või on välja mõeldud.
Kafka on tuberkuloosi suremas ja sõidab tervisevetele. Sanatooriumis pole suuremat midagi teha, ehk ainult teiste surijatega rääkida, ja nii jalutabki Kafka oma viimaseid päevi maha kohalikus pargis. Ilm on ilus, nagu siis kui mõnes Spielbergi filmis sureb keegi suurvaim.
Kord pargis jalutades kohtab Kafka umbes viieaastast nutvat tüdrukut. "Mis juhtus," küsib Kafka. "Kaotasin oma karu ära," vastab tüdruk. Kafka vaikib pisut. "Sa ei kaotanud teda ära," ütleb Kafka, "Ta läks reisima." "Reisima?" küsib tüdruk kaheldes läbi nutu. "Mhmh," ütleb Kafka, "maailmareisile." Ja ta hakkab tüdrukule jutustama ühte lugu.
Ka järgnevatel päevadel, oma viimastel, saab Kafka tüdrukuga korduvalt kokku ja iga kord räägib Franz talle karu uutest seiklustest kuskil kauges maailma otsas - kord elevantide juures Indias, kord jääkarude juures Arktikas, siis vihmametsades, hiiglaslikel jõgedel ja riisipõldude vahel, siin ja seal.
Viimaks, kui Kafka end juba päris nõrgalt tunneb, ostab ta tüdrukule karu ja kingib selle talle. "Näe, su karu on reisilt tagasi," ütleb Kafka. "See ei ole üldse minu karu," ütleb tüdruk kindlalt. "Kuidas nii?" küsib Kafka. "Minu karu oli teistsugune," ütleb tüdruk. Kafka vaikib pisut ja ütleb siis: "Ei, see on kindlasti sinu karu, ta käis ju reisimas ja on lihtsalt pisut muutunud."
Kafka on tuberkuloosi suremas ja sõidab tervisevetele. Sanatooriumis pole suuremat midagi teha, ehk ainult teiste surijatega rääkida, ja nii jalutabki Kafka oma viimaseid päevi maha kohalikus pargis. Ilm on ilus, nagu siis kui mõnes Spielbergi filmis sureb keegi suurvaim.
Kord pargis jalutades kohtab Kafka umbes viieaastast nutvat tüdrukut. "Mis juhtus," küsib Kafka. "Kaotasin oma karu ära," vastab tüdruk. Kafka vaikib pisut. "Sa ei kaotanud teda ära," ütleb Kafka, "Ta läks reisima." "Reisima?" küsib tüdruk kaheldes läbi nutu. "Mhmh," ütleb Kafka, "maailmareisile." Ja ta hakkab tüdrukule jutustama ühte lugu.
Ka järgnevatel päevadel, oma viimastel, saab Kafka tüdrukuga korduvalt kokku ja iga kord räägib Franz talle karu uutest seiklustest kuskil kauges maailma otsas - kord elevantide juures Indias, kord jääkarude juures Arktikas, siis vihmametsades, hiiglaslikel jõgedel ja riisipõldude vahel, siin ja seal.
Viimaks, kui Kafka end juba päris nõrgalt tunneb, ostab ta tüdrukule karu ja kingib selle talle. "Näe, su karu on reisilt tagasi," ütleb Kafka. "See ei ole üldse minu karu," ütleb tüdruk kindlalt. "Kuidas nii?" küsib Kafka. "Minu karu oli teistsugune," ütleb tüdruk. Kafka vaikib pisut ja ütleb siis: "Ei, see on kindlasti sinu karu, ta käis ju reisimas ja on lihtsalt pisut muutunud."
Thursday, January 15, 2009
Vahel on tunne...
Käisin raamatupoes. Kui jõudsin teisele korrusele, kus asub ilukirjandus, ajalugu ja muud kogukama sisuga teosed, tabas mind äkki kaupluse poolt soovitatavate raamatute riiuli ees peapööritus. Esimese asjana nägin seal kahte raamatut - "Teise maailmasõja atlas" ja "Tõrjutud mälestused". Muidugi, Imbi Palju ja John Keegan on asjalikud ja asjatundlikud inimesed. Aga äkki mõtlesin, et mitu aastat nendest traumaatilsitest sündmustest õigupoolest möödas on. Päris mitu. Ma mõistan ja tunnen isegi, et sündmused, mida antud raamatud käsitlevad, ongi karmid ja neid ei saa üleolevalt unustada, kuid ikka ja jälle tekib küsimus "Mida siis teha, nüüd 60 aastat hiljem? Kuidas saada üle?".
Ma olen vahel mõelnud, et traumaatiliste minevikukogemustega on vist nii nagu psühiaatrias-psühholoogias traumade väljakaevamisega. Ma ei tea psühholoogiast kuigi palju, aga traumade väljakaevamine tundub kuidagi eetiliselt tundlik olukord - seda võiks minu meelest teha olukorras, kui nende väljakaevatud ja siis pealispinnal kipitavate valudega osatakse midagi asjalikku pihta hakata, osatakse neid kuidagi edasi töödelda eesmärgiga neist lõpuks üle saada. Paatos a la "vechnaja pamyat", "jamais plus", kui sellega ei seondu soov ja tahe oma leina, viha, solvumist, valu kuidagi millekski leebemaks, siiralt pingevabamaks ümber töödelda, tundub kuidagi mõttelaisk ja isegi vastutustundetu.
Aga mulle tundub, et see kõik ei ole nii vaid ühiskondlikus plaanis. Ja ühiskondlik plaan mind niivõrd ei huvitagi, mind huvitab ka ühiskondlikus plaanis paralleelid inimese siseeluga. Olen erinevatel põhjustel ka isiklikus elus tajunud, kui oluline on oskus ja tahtmine saada üle (endistest vigadest, endistest pattudest, endistest haiget saamistest). Vaevalt et lihtsalt unustamine ja allasurumine on lahendus, on vaja mingit peenemat meetodit. Ja halastus ja andestamine tundub olevat selle meetodi oluline osa. Ja mulle tundub, et andestamine saab vägagi olla ühepoolne, selleks pole tingimata tarvis teise poole tahtmist andeks saada.
Aga et tulla tagasi paralleeli juurde ühiskondliku õhustikuga, siis tundub, et kuidagi rusuvalt palju on minevikku, aga tuleviku osas on tihti kas maailmalõpukuulutused, roosad unistused või lihtsalt helitu eetrilumi.
Küsin endalt nüüd, miks ma siis ei oska täpselt väljendada seda meetodit, kirjeldada seda "minevikust-ülesaamise-masinat". Mnjah, ilmselt seesama pärast, nagu ka kõik teised - ma ei tea, mingi udu on. Aga ma arvan (nagu ilmselt paljud teised) et sellist gadgetit otsida on oluline.
Põhjenduseks võiks ju kas või Bertoltit tsiteerida:
"Seejuures me ju teame:
Ka viha alatuse vastu
moonutab näojooni.
Ka raev ebaõiguluse pärast
teeb hääle kähedaks."
Õigupoolest on see ainuke valik, sest elu läheb ju alati edasi, kui ka tundub, et mitte ja kui ehk ka mite su enda jaoks, siis kellegi jaoks ikka.
P.S. Kuidagi diibivõitu sai.
Ma olen vahel mõelnud, et traumaatiliste minevikukogemustega on vist nii nagu psühiaatrias-psühholoogias traumade väljakaevamisega. Ma ei tea psühholoogiast kuigi palju, aga traumade väljakaevamine tundub kuidagi eetiliselt tundlik olukord - seda võiks minu meelest teha olukorras, kui nende väljakaevatud ja siis pealispinnal kipitavate valudega osatakse midagi asjalikku pihta hakata, osatakse neid kuidagi edasi töödelda eesmärgiga neist lõpuks üle saada. Paatos a la "vechnaja pamyat", "jamais plus", kui sellega ei seondu soov ja tahe oma leina, viha, solvumist, valu kuidagi millekski leebemaks, siiralt pingevabamaks ümber töödelda, tundub kuidagi mõttelaisk ja isegi vastutustundetu.
Aga mulle tundub, et see kõik ei ole nii vaid ühiskondlikus plaanis. Ja ühiskondlik plaan mind niivõrd ei huvitagi, mind huvitab ka ühiskondlikus plaanis paralleelid inimese siseeluga. Olen erinevatel põhjustel ka isiklikus elus tajunud, kui oluline on oskus ja tahtmine saada üle (endistest vigadest, endistest pattudest, endistest haiget saamistest). Vaevalt et lihtsalt unustamine ja allasurumine on lahendus, on vaja mingit peenemat meetodit. Ja halastus ja andestamine tundub olevat selle meetodi oluline osa. Ja mulle tundub, et andestamine saab vägagi olla ühepoolne, selleks pole tingimata tarvis teise poole tahtmist andeks saada.
Aga et tulla tagasi paralleeli juurde ühiskondliku õhustikuga, siis tundub, et kuidagi rusuvalt palju on minevikku, aga tuleviku osas on tihti kas maailmalõpukuulutused, roosad unistused või lihtsalt helitu eetrilumi.
Küsin endalt nüüd, miks ma siis ei oska täpselt väljendada seda meetodit, kirjeldada seda "minevikust-ülesaamise-masinat". Mnjah, ilmselt seesama pärast, nagu ka kõik teised - ma ei tea, mingi udu on. Aga ma arvan (nagu ilmselt paljud teised) et sellist gadgetit otsida on oluline.
Põhjenduseks võiks ju kas või Bertoltit tsiteerida:
"Seejuures me ju teame:
Ka viha alatuse vastu
moonutab näojooni.
Ka raev ebaõiguluse pärast
teeb hääle kähedaks."
Õigupoolest on see ainuke valik, sest elu läheb ju alati edasi, kui ka tundub, et mitte ja kui ehk ka mite su enda jaoks, siis kellegi jaoks ikka.
P.S. Kuidagi diibivõitu sai.
Thursday, January 8, 2009
Vahel on tunne...
Mind huvitavad sõnad. Mul on nendega vahel üsna füüsiline suhe. On kuidagi avardav jõuda sõnade sisse. Tajuda, kuidas sõnadest, nende tähendustest saab ümbritsev maailm. Tunnen tihti, et kui mu sõnavarra siseneb uus sõna, siseneb minusse ühtlasi mingi uus mõtte- ja tajuviis. Üks veider taipamise turgatas minus, kui mu eks-semiootikust valikõde E. kunagi jutustas, kuidas Mihhail Lotman loengus Austini kõneaktide teooria peateose "How To Do Things With Words" pealkirja jooksu pealt ja elegantselt eesti keelde tõlkis - "Kuidas sõnadest asja saab". Chapeau, monsieur!
Saksa keel keel on vahel keeruline, aga on mitmeid sõnu, mille olemasolu eest tuleb üsna tänulik olla ja mitte vaid eestlastel, kes me sellest keelest palju sõnu oleme laenatud. Või mis laenatud, neid ei saagi ju tagasi anda.
Sakslastel on liitsõnu, mis on avanud mingi uue tajuvisi ja milles selle uue mõiste moodustavad sõnad on kokku saanud esimest korda. Trauerarbeit, Vergangenheitsbewältigung, Weltschmerz, Wahlverwandschaft, Zeitgeist.
Just see sõna - ajavaim - on mulle viimasel ajal mitmeid kordi pähe turgatanud. Kas on siis tõesti nii, et igal ajal oma vaim, mingi aistitav tunne, mida mõned üheti, mõned teisiti sõnastavad, aga mis on kõigile ühiselt tajutav? Hm, tegelikult ei saa me ju iialgi teada, kas endistel aegadel, kui meid ei olnud, oli teistsugune tunne elada. Või noh - kas mul oleks olnud teistsugune tunne elada, sest teistel on ju võib-olla praegugi hoopis teistsugune tunne elada.
Ja ikkagi - ajavaim. Käisin hiljuti Budapestis ühel Ida-Euroopa noorte teatriinimeste kokkusaamisel. Minu imestuseks olid erinevaist riikidest pärit inimeste kirjeldused oma kodumaal valitsevast õhkkonnast üsna sarnased. Mitmete jutus oli tajuda ebalust. Ühelt poolt - kõik on hästi: lõpuks ometi vabadus, Ida-Euroopale omaselt väga suured võimalused noortele ja teotahtlikele. Ja teisalt rääkisid paljud mingisugusest surutisest. Ebaledes. Leidmata nagu täpseid sõnu oma taju väljendamiseks, sõnu, mida suudaks usaldada. Surutisest, mille taju on seotud mingisuguse häbiga teatud tänamatuse pärast: kõik on ju tegelikult, möödunud karmide aegadega võrreldes, hästi, a mina näe kipun vinguma.
Mis surutisest? Populismimaigulisest rahvuslusest. Justkui õhus rippuvast kohustusest poolt valida, vaenlane leida. Ja tõendamaks, et asi pole vist ainult vanuses - sellest räägib peale noorte teatriinimeste ühes intervjuus ka poola endine teeneline dissident ja praegune suurima ajalehe peatoimetaja Adam Michnik. (Selgituseks - mind ei huvita selle kõige puhul üldse seosed poliitikaga -öäk!)
Mitmete reaktsioon selle rahvuslusetaotlusele oli et "mnjah, einoh, muidugi on tore, et ma olen tšehh/ungarlane/sloveen/eestlane, aga ega seda ei saa ju kunstlikult võimendada distantseerides end mingist kujuteldavast metsikust mongolist". Mulle jäi jutust mulje, nagu oleks sedalaadi "fast-forward" nupu vajutamisega taga aetav "rahvuslus" justkui mingi üldmaitseaine, viiepiprasegu, ketšup, one-size-fits-all.
Kõige huvitavam oli aga mu jaoks selleteemaliste vestluste juures just inimeste teatud ebalus. Ja siis ma mõtlesingi ajavaimule.
Kohati tundub, eriti kui ajalehti lugeda, et karmid ajad on tagasi. Vahepeal (ma räägin üldistades, mina olen 26, aga ega inimesed üldiselt üle 120 aasta ju ei elagi, nii et üldistamine on paratamatu), 90ndatel õhus olnud optimism tundub olevat tasapisi haihtumas. Mida ma mõtlen 90ndate optimismi all? Seda tunnet, et "nii, nüüd lepime kõik üksteisega ära, räägime oma traumad lahti ja läbi, saame üksteisest aru, häbeneme, mõtleme järele, vabandame ja kõik on viimaks ometi hästi, sest me oleme ju ikkagi kultuursed inimesed ja verine 20. sajand on seljataga". Midagi sellist. Võib-olla ma olen asjast valesti aru saanud, aga mulle tundus, et midagi sellist, mingi optimism oli õhus. Siis aga selgus, et traumasid, mida läbi arutada, on pagana palju. Ja veel - kas ja kuivõrd peaksid meile korda minema teiste traumad? Kust lõppeb moraalne vastutus ja kohustus hoolida - kas oma naha, koduukse, riigipiiri, maailmajao, pöidlaga televiisoripuldil?
Mnjah, ei tea, kas postmodernismi laip on juba leitud, aga paistab, et karmid ajad on tagasi. Õhus on tunda illusioonipohmelli. Isegi mitte illusiooni- ja mitte pohmelli, pigem mingit nukrust. Üllatusega seotud nukrust, võib-olla muigega, ehkki pigem mitte. "Kuda see, kurat, nüüd kõik siis niimoodi läks". "Sai ju räägitud, et olgem normaalsed". Ma mõtlen just humanitaaride seas, sest peamiselt humanitaaridest mu tutvusringkond koosnebki. Aga ma oletan, et mitte ainult nende hulgas. Tunne, et tugevad konfliktid, kus tuleb valida pool, on tagasi. Empire strikes back niiöelda. Kas see polnud mitte üks Tammsaare tegelane, kes isale vastu ütles "Miks pean mina oma elu siia sohu matma". Midagi sellist oleks justkui õhus noorte humanitaaride hulgas. Või mis teie arvate?
Mulle tundub, et see tõrksus ja tahtmatus poolt valida ei ole küüniline ükskõiksus või pepside laste jonnimine. Mulle tundub, et see on kontideni kurbus. Võib-olla just mitte kontideni, mingi varu peab ju jääma. Üks ütles kunagi, et talle tundub, et tänapäeval sünnivad juba lapsed mingi taagaga, mingi arusaamaga, mingi raskusega. Noh, kas just nii, aga mingi emo on õhus.
Nagu Alliksaar või mis?:
"Mis saabub
ja mida ma soovin
on jubedalt erinev."
Seepärast tõstatub mu meelest praeguses ajavaimus eriti küsimus - kuidas olla usutavalt optimistlik? Keset pisut ennastnautlevaid "lõpukuulutusi" ka justkui intelligentsetelt inimestelt. Kuidas olla optimistlik, olemata naiivne, silmaklappidega või ignorantne ja olla kriitiline, olemata küüniline, lammutav ja salvav? Kuidas säilitada hoog edasi liikuda ja, olles tuttav agade labürindiga, selles mitte ära eksida
...
P.S.
Üldiselt mu läheb hästi. See sissekanne ei väljenda mu hetke hingeseisundit.
P.P.S.
Liiga palju üldiselt mõelda ei ole tervislik, olen seda enda peal kogenud. Linnulennu-pilgust on vahel kasu, ja mälestus sellest tuleb meelde jätta. Aga liigne lendamine moonutab ka päris kindlasti taju. Inimesed on loodud kõndima, kõndida annab umbes 6 kilomeetrit tunnis ja teed on juba loomu poolest käänulised.
Saksa keel keel on vahel keeruline, aga on mitmeid sõnu, mille olemasolu eest tuleb üsna tänulik olla ja mitte vaid eestlastel, kes me sellest keelest palju sõnu oleme laenatud. Või mis laenatud, neid ei saagi ju tagasi anda.
Sakslastel on liitsõnu, mis on avanud mingi uue tajuvisi ja milles selle uue mõiste moodustavad sõnad on kokku saanud esimest korda. Trauerarbeit, Vergangenheitsbewältigung, Weltschmerz, Wahlverwandschaft, Zeitgeist.
Just see sõna - ajavaim - on mulle viimasel ajal mitmeid kordi pähe turgatanud. Kas on siis tõesti nii, et igal ajal oma vaim, mingi aistitav tunne, mida mõned üheti, mõned teisiti sõnastavad, aga mis on kõigile ühiselt tajutav? Hm, tegelikult ei saa me ju iialgi teada, kas endistel aegadel, kui meid ei olnud, oli teistsugune tunne elada. Või noh - kas mul oleks olnud teistsugune tunne elada, sest teistel on ju võib-olla praegugi hoopis teistsugune tunne elada.
Ja ikkagi - ajavaim. Käisin hiljuti Budapestis ühel Ida-Euroopa noorte teatriinimeste kokkusaamisel. Minu imestuseks olid erinevaist riikidest pärit inimeste kirjeldused oma kodumaal valitsevast õhkkonnast üsna sarnased. Mitmete jutus oli tajuda ebalust. Ühelt poolt - kõik on hästi: lõpuks ometi vabadus, Ida-Euroopale omaselt väga suured võimalused noortele ja teotahtlikele. Ja teisalt rääkisid paljud mingisugusest surutisest. Ebaledes. Leidmata nagu täpseid sõnu oma taju väljendamiseks, sõnu, mida suudaks usaldada. Surutisest, mille taju on seotud mingisuguse häbiga teatud tänamatuse pärast: kõik on ju tegelikult, möödunud karmide aegadega võrreldes, hästi, a mina näe kipun vinguma.
Mis surutisest? Populismimaigulisest rahvuslusest. Justkui õhus rippuvast kohustusest poolt valida, vaenlane leida. Ja tõendamaks, et asi pole vist ainult vanuses - sellest räägib peale noorte teatriinimeste ühes intervjuus ka poola endine teeneline dissident ja praegune suurima ajalehe peatoimetaja Adam Michnik. (Selgituseks - mind ei huvita selle kõige puhul üldse seosed poliitikaga -öäk!)
Mitmete reaktsioon selle rahvuslusetaotlusele oli et "mnjah, einoh, muidugi on tore, et ma olen tšehh/ungarlane/sloveen/eestlane, aga ega seda ei saa ju kunstlikult võimendada distantseerides end mingist kujuteldavast metsikust mongolist". Mulle jäi jutust mulje, nagu oleks sedalaadi "fast-forward" nupu vajutamisega taga aetav "rahvuslus" justkui mingi üldmaitseaine, viiepiprasegu, ketšup, one-size-fits-all.
Kõige huvitavam oli aga mu jaoks selleteemaliste vestluste juures just inimeste teatud ebalus. Ja siis ma mõtlesingi ajavaimule.
Kohati tundub, eriti kui ajalehti lugeda, et karmid ajad on tagasi. Vahepeal (ma räägin üldistades, mina olen 26, aga ega inimesed üldiselt üle 120 aasta ju ei elagi, nii et üldistamine on paratamatu), 90ndatel õhus olnud optimism tundub olevat tasapisi haihtumas. Mida ma mõtlen 90ndate optimismi all? Seda tunnet, et "nii, nüüd lepime kõik üksteisega ära, räägime oma traumad lahti ja läbi, saame üksteisest aru, häbeneme, mõtleme järele, vabandame ja kõik on viimaks ometi hästi, sest me oleme ju ikkagi kultuursed inimesed ja verine 20. sajand on seljataga". Midagi sellist. Võib-olla ma olen asjast valesti aru saanud, aga mulle tundus, et midagi sellist, mingi optimism oli õhus. Siis aga selgus, et traumasid, mida läbi arutada, on pagana palju. Ja veel - kas ja kuivõrd peaksid meile korda minema teiste traumad? Kust lõppeb moraalne vastutus ja kohustus hoolida - kas oma naha, koduukse, riigipiiri, maailmajao, pöidlaga televiisoripuldil?
Mnjah, ei tea, kas postmodernismi laip on juba leitud, aga paistab, et karmid ajad on tagasi. Õhus on tunda illusioonipohmelli. Isegi mitte illusiooni- ja mitte pohmelli, pigem mingit nukrust. Üllatusega seotud nukrust, võib-olla muigega, ehkki pigem mitte. "Kuda see, kurat, nüüd kõik siis niimoodi läks". "Sai ju räägitud, et olgem normaalsed". Ma mõtlen just humanitaaride seas, sest peamiselt humanitaaridest mu tutvusringkond koosnebki. Aga ma oletan, et mitte ainult nende hulgas. Tunne, et tugevad konfliktid, kus tuleb valida pool, on tagasi. Empire strikes back niiöelda. Kas see polnud mitte üks Tammsaare tegelane, kes isale vastu ütles "Miks pean mina oma elu siia sohu matma". Midagi sellist oleks justkui õhus noorte humanitaaride hulgas. Või mis teie arvate?
Mulle tundub, et see tõrksus ja tahtmatus poolt valida ei ole küüniline ükskõiksus või pepside laste jonnimine. Mulle tundub, et see on kontideni kurbus. Võib-olla just mitte kontideni, mingi varu peab ju jääma. Üks ütles kunagi, et talle tundub, et tänapäeval sünnivad juba lapsed mingi taagaga, mingi arusaamaga, mingi raskusega. Noh, kas just nii, aga mingi emo on õhus.
Nagu Alliksaar või mis?:
"Mis saabub
ja mida ma soovin
on jubedalt erinev."
Seepärast tõstatub mu meelest praeguses ajavaimus eriti küsimus - kuidas olla usutavalt optimistlik? Keset pisut ennastnautlevaid "lõpukuulutusi" ka justkui intelligentsetelt inimestelt. Kuidas olla optimistlik, olemata naiivne, silmaklappidega või ignorantne ja olla kriitiline, olemata küüniline, lammutav ja salvav? Kuidas säilitada hoog edasi liikuda ja, olles tuttav agade labürindiga, selles mitte ära eksida
...
P.S.
Üldiselt mu läheb hästi. See sissekanne ei väljenda mu hetke hingeseisundit.
P.P.S.
Liiga palju üldiselt mõelda ei ole tervislik, olen seda enda peal kogenud. Linnulennu-pilgust on vahel kasu, ja mälestus sellest tuleb meelde jätta. Aga liigne lendamine moonutab ka päris kindlasti taju. Inimesed on loodud kõndima, kõndida annab umbes 6 kilomeetrit tunnis ja teed on juba loomu poolest käänulised.
Subscribe to:
Posts (Atom)