Õnne paradoksidest

Hiljuti rääkis C. mulle kohvi taga, et kui ta tundlad välja sirutab ja nüüd aus püüab olla, siis ega teda tegelikult väga ei huvitagi, mis maailmas toimub. Endagagi tegemist. Ütles ja naeratas. Noh, muigas. Me küll ei öeldnud seda kumbki välja, kuid tundus, et rääkisime vist kannatusest. Sotsiaalsest ebaõiglusest, juneimit. Meil ja mujal. Võibolla kaude isegi majanduskriisist või sellest infotsunamist, mis mõnd uudistekanalit avades üle pea lööb. Et kas tegelikult ongi väga vahet, kes ja kus kannatab, üks kannatus puha - kannatuse maailmameistrivõistlusi ei ole toimunud ega saa ka kunagi tulema. Põhiküsimus on siis ikkagi - kuidas selle olemasolusse suhtuda. Eriti kui kannatajateks on parajasti teised. Muidu oli päris ilus talvepäev ja hea olla.

Tundsin selles C. selges ja lapsesuises sõnastuses endagi mõtted ära. Mingi rahulolu ja "minu-elu-on-minu-kindlus"-tunne. Ja ometi tundub see sisaldavat justkui midagi ebamugavat, iseennast ärritavat, kergelt sügelema ajavat või mis? Moraal või nii. Kohustus hoolida. Eksisteerib selline? Lihtne - kui mulle ei lähe teiste kannatused korda, miks peaks siis õigupoolest teistele minu omad? Selline peaaegu juriidiline värk. Lihtne geomeetria.

Millegipärast meenub kuskilt loetud mõte, et marksism oli sisuliselt religioosse maailmavaate edasiarendus teises vormis ja teiste vahenditega - ehk siis sloganina: "õndsad on need, kes hoolivad." Hoolivad ja punkt. Hoolimisest piisab. Hoolin tehastes rümpava proletariaadi raskest saatusest, seda eriti Genfis kohvikus latte't juues ja meeldiva toskaanlanna silmadesse naeratades.

Iseasi, et mida siis õigupoolest tähendab hoolimine. Kuidas seda mõõta? Mis on hoolimise kriteerium? Kus on piir, kui võib endale öelda - "nii poisid, minu hoolimine on nüüd hoolitud". Millega seda kontrollitakse, kui (nagu läänemaailmale, st mullegi kohaselt) ette ju ei võeta suurt midagi.

Ma mäletan, kuidas üks bosnialane rääkis, et kui ta elas juba Saksamaal, aga sõda veel käis, ärritasid teda väga saksa tädide hüüatused sõjauudiste puhul: "Ich bin völlig empört!/Ma olen täiesti vapustatud!". Millele järgnes vaikus ja vaikne laialiminek. Mnjah, mis sa ikka teed ära.

Ma ei räägiks seda, kui mulle ei tunduks, et see küsimus ei ole mitte ainult minu peas. Seda on avalikuski ruumis - kõik need debatid a la "kui maailm ei tunnista vääriliselt küüditamise kannatust, siis me ei nukrutse holokausti pärast kah". Ja seda täitsa intelligentsete inimeste suust. Ütleme, et tunnistaks, kas siis nukrutseks teiste hädade pärast? Või teine variatsioon - kas Eestile oleks kommunism kui ideoloogia probleemiks ja kuritegelik ka siis, kui see oleks rakendunud muudes riikides, aga Eestis mitte. Pealegi on Eestis natuke ka seda õhustikku, et "me ei ole kellelegi mingit kaastunnet võlgu, vaata kui palju me oleme ise kannatanud".

Oeh. Nende teemadega võib ennast lõhki kratsida. Ja mulle tundub, et kui ma ise seda postitust loeks, ei viitsiks ma siit enam eriti edasi lugeda - nii et ma vahetan parem heaga teemat.

Hiljuti tundus, et sain viimaks aru pealkirjast "Tõde ja õigus". Varem ei saand mõhkugi aru. Mulle tundub, et õigus on isiklik tõde. Jah, õigus on Antonil ilmselt ka õiglus, aga see huvitab mind vähem.

Kergelt siiski postituse algusega seotult tundub mulle, et õigus on see, kuidas asi paistab vaatlejale endale või mõnele teisele üksikisikule ja tema oma tajust lähtuvalt. "Jah, sul on õigus." Ja ongi. Kõigil on õigus, paraku. Või vähemalt - kõigil on põhjused. Ja see kõigi õigus on siis tõde, oma paradoksides. Tõde on nagu kassetpomm, mis koosneb tuhandest valusast killust. Tõde on vaade ülalt, kui näed kõiki mängus osalejaid. Nagu administraatoripositsioon arvutimängus, kui võid vaadata toimuvat kõigist suunadest ja erinevate osalejate asendeid mõistes. Aga adminiks inimest naljalt ei lasta. Noh, vahel mõned saavad, formaalselt. Aga isegi siis küsib Pontu Jussi käest "Mis on tõde?". Ja Juss ei vasta.

Teatrikoolis olid kõige huvitavamad vaadata need etüüdid ja stseenid, kus kahele tegelasele anti vastukäivate suundadega ülesanded. Eriti kui nad pole teise omast teadlikud. Üks tahab uksest sisse, teine ei taha teda lasta. Mõlemal oma õigus. Maksimumpanused. Kuidagi tuleb käituda. See, mis nende kahe vahel tekib, on siis ehk tõde. Ainult et näha saab seda keegi kolmas, rambi tagant.






"The tears of the world are a constant quantity. For each one who begins to weep somewhere else another stops. The same is true of the laugh. Let us not then speak ill of our generation, it is not any unhappier than its predecessors. Let us not speak well of it either. Let us not speak of it at all." - Samuel Beckett, "Waiting for Godot"