Lisanduseks ühele teatrikriitilisele värsile

Tekst, millest antud jean-babtiste'ilik dialoog on ajendatud, asub siin. Selgituseks - ma ei ole ise lavastust veel näinud.



- No tsau!

- Tsau-tsau.

- Mis teed?

- Ah, kuule, proovi lähen…

- Nii-nii! Uus põnev töö?

- Tead, neid on üha vähem.

- Kas näind sa, lugenud ehk oled Oti teksti?

- Mis Oti? Kes see on?

- Noh, Karulini?

- Peksti?

- Ei pekstud. Lahati.

- Ahso.

- Jah, üsna hästi.

- Mhmh, võib-olla loen. Vist areneda kästi?

- Noh, areneda jah ja süüvida kah pisut.

- Ah, pealiskaudne värk. Kõik kontekstist on kisut.

(Paus.)

- Ta kirjutab, et…

- Oot, see on see Kriitik-Ott?!

- Seesama!

- Oeh!

- Mis?

- Noh!…see on ju sitakott!

- Sa lugesid siis?

- Ei! Ma kriitikat ei loe.

- Kas tõesti?

- Jah.

- Miks siis?

- Ah, tead…

- Mis?

- Ilm on soe…
Oo, kevad, sa mu rõõm! Oih, suveteater, raisk!

- Tead, kriitikuile näib, et teater on meil laisk.

- Mis laisk? No tehku siis...

- Einoh…

- Tead, toss on väljas…
Ma lähen proovi nüüd. Ma eilsest saati näljas.
Ehk saan all puhvetis paar kuivand juustuleiba…

- Ott tõesti püüdis ju te tükist kunsti leida.

- Kuid…?

- Eks sa ise loe.

- Tead, mind ei huvita.
Ma lähen proovi nüüd.

- Noh, jõudu, eks!

- Ja-jaa.