Uudisi teatriilmast

Mis silmis, see südames...

Inglismaal olla leitud miski maal, mis olla ainuke portree Shakespeare'ist, mis on tehtud tema eluajal. Noh, põnev ikka, et inglased viitsivad jännata selle autori näo otsimisega. Küllap on hea teada, milline kirjanik välja nägi, kuidas sa ikka muidu "Othello" loetud saad.

Inglise ajaleht Telegraph kirjutab pikemalt.

Iseenesest oleks ju tore, kui meilgi oleks olukord, et keegi ei tea, milline Mati Unt või Tammsaare välja näeb. Et on vaid raamatud ja kogu lugu. On ju maailmas olnud selliseid kunstnikke, kes põhimõtteliselt ei lase end pildistada. Chris Marker näiteks.

Mõistagi on sellise kurioosumi tekkimine pikema talletatud ajaloo puhul tõenäolisem - Shakespreare on ju ikkagi 16. sajand. Lõbus aga on selline alateadlik kindluse otsimine: Shakespeare oleks juskui ka kuidagi rohkem purgis, kui me teame, kas tal olid vuntsid või kas kõrvad hoidsid peast eemale. Kuidagi rahustav, eks.


Mis nad siis tulevad meie teatrisse helisema...

Venemaal aga saab viimasel ajal alati nalja. Oleneb muidugi kohast, aga Moskvas vähemalt. Seal on lavastaja Sergei Ženovatši loodud Teatrikunsti Stuudios - vene teatrikriitikute tulevikulootuses (teater asub kunagises Stanislavski perekonnale kuulunud teemantitööstuse hoones - nämm, kui tähendustiine!) - välja mõeldud nipp, kuidas võidelda alatasa teatrietenduste ajal helisema kippuvate telefonidega (pealegi, kuuldavasti võetakse Venemaal telefon vahel ka vastu, et pisut muhedat ärijuttu puhuda end etendusest mitte segada lastes).

Etendusele saabudes võetakse sult naeratades telefon ära, pistetakse vastavasse kappi, kus iga saalikoha kohta on üks sahtlikke ja pärast etendust saad telefoni oma piletit näidates tagasi. Töö kiire ja korralik. Puust ja punane. Lollikindel. Saab rahus etendust vaadata. Kui just muidugi mõni näitleja telefoni tasku pole unustanud.

Kuidas see siis ikkagi käib, loetagu inglisekeelsest Moscow Times'ist.