Monday, February 21, 2011

Kuidas saada saareks *



"Turvalisus on nagu süütus. Sa kas oled süütu või ei ole. Sul kas on turvalisus või ei ole." - Lennart Meri (kuskil)

"Messieurs, Angleterre est une île!" - Jules Michelet (avasõnadena College de France'is peetud loengutele inglise kirjanduse kujunemisest)

"No man is an island, entire of itself; every man is a piece of the continent.” - John Donne (metafüüsiliselt mediteerides)


Turvatunne või õigemini selle kujunemine on mind pikalt huvitanud. Nii isiklikus kui laiemas kontekstis. Turvatundest lähtub inimese võime proovida, improviseerida, riskida - seda mõistsin ma juba teatrikoolis. Turvatundest (kuidas too siis ka ei teki) tuleneb julgus. Sedasama kinnitavad ka lapsepsühholoogia uuringud - lapsed, kel on usk, et isa-ema vahepeal kuhugi ei kao, et kõik on tegelikult korras, mida iganes nad ei teeks, julgevad rohkem võõrastega mängida, kivi otsast alla hüpata või mida kõike muud.

Niisiis, julgus. Julgus hoolida, julgus mõista ja kõik see muu, mis käib kaasas avatud ühiskonnaga, mille poole me Eestis (ja kõigele vaatamata siiski vägagi edukalt) püüdleme.

Mind on pikalt huvitanud, millises sõltuvuses või sõltumatuses on turvatunde tekkimisel isiklik algatus ja välised olud. Ma ei ole geograafiline determinist ega usu ka kõige geneetilisse ettemääratusse. Ega kõik ka jumala armust sõltu. Aga alati ei pruugi armastust pika töö pealegi tulla. Mine võta kinni. Muna-kana-dilemma - selge see - aga mõtteid siluda tasub sel teemal ikkagi ...

*

Timothy Snyderi uus raamat "Bloodlands" (Edward Lucase arvustus Diplomaatias) räägib sellest, kuidas tõenäoliselt kõige kõvema matsu sai II maailmasõja eel, ajal ja järel inimkaotuse osas just Ida-Euroopa. (Kõige suuremad inimkaotused, 1/3 elanikkonnast, olla olnud paigus, mille nimi on praegu Valgevene. Ja mõelge siit ise edasi.) "Vereurmas maa", nagu raamatu pealkiri dramaatiliselt eesti keelde on tõlgitud. Snyder analüüsibki, kuidas Stalin ja Hitler sellega käsikäes hakkama said.

Aga lisaks raamatule endale ja tema pelgale olemasolulule pälvis mu tähelepanu ka üks konkreetsem detail. Üks kaart selles raamatus. (Kontrollisin üle, lk 2 on kaart esimest korda, aga ta hiljemgi ikka samasugune. See võib mõistagi ikkagi olla kartograafide eksitus, aga vähemalt sellisena piisavalt kõnekas.)



Nagu näha, asuvad sel kaardil Hiiumaa ja Saaremaa, nagu ka üldse Eesti saared, sellest "vereurmas maast" ja muidu kogu Ida-Euroopat hõlmavast tumedast tsoonist väljaspool. See on kummastav, aga samas ... rahustav.

Eesti on oma olemuselt üks tore kurioosum. Mind on pikka aega paelunud, et kõiksugu statistikate järgi asuvad väiksed edukad riigid enamasti (pindalalt, elanike arvult, skp järgi, majandusvabaduselt,või õnneindeksi järgi) kas:

a) saartel
b) mägedes
c) poolsaartel
d) ookeani mandrilavadel.

Ühesõnaga,









 
 
... eraldatus.

* (jäädes siiski osaks mandrist)

No comments: