Mina olin siin (ja loodetavasti viimast korda) 1. osa

Käisime vaatamas René Vilbre uut filmi "Mina olin siin".

Võis mõista, et eesmärgiks on vaataja võimalikult tugev emotsionaalne reaktsioon näidatavale. Küllap ei olnud ma päris õige sihtgrupp, sest tundus üsna selge, et eesmärgiks oli luua film, mis niivõrd traumatiseeriks narkoteemaga flirtivaid noori, et nad iial ei sooviks selle valdkonna ja ringkonnaga tegemist teha (iseasi, kas trauma kaalub üles põnevuse, laheduse, "keegi-ei-tule-mulle-ütlema!", sotsiaalsed probleemid ja muud vastuargumendid). Aga ega ma järele mõeldes ei näe ka kindlat argumenti, mis mul end sihtgrupiks kindlalt välja lubaks arvata.

Lühidalt on tegu looga ebakindla koduse taustaga (enesetapu sooritanud ema ja politseinikust isa, kes pikale veninud sisemise kriisi tõttu ei suuda oma poegade arengut kontrollida) eliitkooliõpilasest Rassist, kes eeskätt rahapuuduses ja teadmatusest valdkonda valitsevate karmide reeglite suhtes või lootuses suuta neist mängeldes mööda triblada, sukeldub narkomüüki. Põhjuseks ilmselt suutmatus öelda õigel ajal "ei". Olukord väljub küllalt kiiresti Rassi kontrolli alt, summad kasvavad kuuekohalisteks, mängu sekkuvad karmimad kandid ja deus ex machina "päästab" Rassi ootamatu arreeteerimine.

Filmi tugevateks külgedeks on minu arvates eeskätt tugev kunstnikutöö (vettinud ja rotid Põhja-Tallinna interjöörid ja jorsibaarid vs eliitkooli steriilsed saepuruplaat-klassid vs Tallinna külm pisi-Manhattan) ning mõnedki tugevad rollid (eeskätt usutavalt groteskne pisikant Olar Tambet Tuisu esituses, Jaan Rekkori külma õõva tekitavalt tüüne ja isegi isalike joontega elitaarkant ja muidugi Rasmus Kaljujärve end ahastamapanevase vene ruletti mänginud Rass, kelle puhul on tugevuseks pigem emotsioonide esile toomist vältiv mängulaad). Lavastaja- ning stsenaristi(de) tööd ei oska ma otseselt hinnata, ma pole ka nii kogenud ja asjatundlik filmivaataja, et oskaks otsustada lavastaja tehniliste võtete üle. Mõtteid nende suhtes püüan arendada edaspidi.

Pärast filmi mõtlesin, et miskipärast on kasutajad, tarbijad, need kellele Rass või keegi teine narkootikume müüb, esitletud nimeta ja näota isikutena ning kuigivõrd pole käsitletud ka nende vastutust toimiva narkovõrgustiku ja selle käigus hoidmise eest. See taandub ju ka küsimusele, kas näiteks prostitutsiooni puhul oleks asjakohane keelustada ka tarbimine (mida ma pigem pooldan). Üldse tundub, et sedalaadi probleemid on süsteemsed ning vastutust kandvaid osapooli palju. Ma ei taha siinkohal hakata vinguma a la "a miks ei olnud filmis seda ja seda" - režissööril ja stsenaristil on täielik õigus teha selline film, nagu nad tahavad - kuid tarbijate (kui mitte arvestada vahendajaid endid selles rollis) näitamine nimede ja nägudeta inimestena on märkimis- ja tähelepanuväärne, seda enam, et tundub tõenäoline, et filmi loojatele on tarbijate maailm küllap tuttavam kui kuritegelik vahendajaskond.

Filmi tugevaim, mõjusaim roll on Tambet Tuisu Olar, ja nagu on olnud kuulda, ei ole ma ainuke, kes nii arvab. Üks teatrikriitik ütles isegi (küll oma keelekasutuse üle üllatunult muiates, ja ei, see ei olnud A.K.), et tal jäi "karp lahti". Pole ka ime. Kõik see (ilmselt vanglas, ja ma ei taha mõelda, mis eesmärgil) sisse löödud hammaste tõttu pudistav kõneviis, mis on dramaatilises vastuolus tema veel küllalt noore, kuid paraku kogenud kukena ülbitseva käitumisega, teistest näitlejatest kordi suurem intensiivsus liigutustes, pilgus (mida on Tuisu puhul ju ka oodatav), eneseteadlik räiguse ja füsioloogilisuse kunstiks kasutamise oskus, eriti aga finaalstseenis Rassile ja ta sõpradele suures plaanis näkku köhitud ahastav "miks?" pärast seda, kui vanemad kandid ta aukoodeksi kehtivuse tõenduseks ja sealsamas kõrval seisvatele õudusest halvatud noortele poistele hoiatuseks metsas ära vägistavad - see on roll, mille detailides näeb teadlikust, seda, kuidas roll on "tehtud", "loodud", kus näeb tundliku skulptori mõtlemisega näitlejat. Küllap oleks Bertoltile meeldinud - "eepiline teater - tegelane naerab, vaataja nutab" ütles ta sellise asja kohta vist.

Teiseks tugevaks rolliks on peategelane, Rasmus Kaljujärve Rass. Räägin temast teisena, sest Tuisu rolli vahendid on lihtsalt erksamad, teatraalsemad, jääb ehk tugevamalt meelde. Kaljujärve tegelane on keskpunkt, kelle ümbes kõik toimub, seepärast ei saagi ta käitumine olla väga suure amplituudiga, vähemalt mitte väliselt ja vähemalt mitte sellises filmis. See on natuke Indrek Paasi laadi roll "Mauruse koolis", selline taustsüsteem, kontrollgrupp. Panso avaldatud kirjas Leenu Simiskerile "Inimese ja jumala" proovide ettevalmise ajast on Indreku kohta pärast mitmeleheküljelist juttu raskustest sobiva Mauruse leidmisel märgitud en passant: "Indrek - Mati Klooren. Peaasi, et noor ja pikk." Kaljujärv ei ole "peaasi, et noor ja pikk", kaugeltki mitte.

Vaadates tundus, ja kuuldavasti viitas ta sellele isegi, et äkki on ta seda maailma, mida film kujutab, kasvõi mingil oma silmaga näinud. Loodetavasti mitte liiga lähedalt. Seetõttu on ta reaktsioonid, mõtted, kui ta ka otseselt väga midagi ei tee, ma mõtlen kehaliselt või sõnaliselt, selgesti jälgitavad. Ja nagu üks saksa teatrikriitika klassik kunagi ütles: "selgus on väärtuslikum, kui sügavus". Rass kannab filmi mõtet, tema määrab, mida vaataja mõtleb, millele tähelepanu pöörab ja sellist näiliselt neuraalset, "see-võiksid-olla-sina"-rolli on küllalt raske mängida.

Just neutraalsus ja ülepingutamata tõsidus, "antavatesse oludesse" usutavalt sisse minemine, on mu meelest Kaljujärve rolli suurim saavutus. Mõjub, justkui puuduksid Rassi emotsioonide diapasoonil äärmised otsad, nagu oleksid need maha lõigatud. Mängib enam-vähem ühe näoga - naeratab ühe näoga, peksab naise käperdajat ühe näoga, vaatab vägistamist ühe näoga. Midagi Buster Keatoni laadis, kui ka mitte nii miimilik. See oli kompliment. Isegi niiöelda õnnelikes kohtades, kus otseselt veel väga midagi viga ei ole, on Rass kuidagi äraolev, justkui oleks kuskil veel mingi teema a la "miks kurat see elu küll selline on". Ja ta mängib seda helitut teemat, millele filmis otseselt eraldi episoodi ei anta, kuidagi rahulikult, stoiliselt. Isegi unistuses arstiks saada ei ole kiiresti jamadest pääseda tahtva inimese neurootilisust. Selles on mingi jahe veendumus, et see kõik on ajutine. "Mina olin siin". Veni, vidi, ja loodetavasti vici. Selles on mingisugust maratonijooksja hingamist.

Hiljaks kisub, muudest mõtetest kirjutan homme...

segased ajad

Sattusin tõlkima. Väga välja ei kukkunud, aga mis sa teed ära.

*

- Was macht ihr, Brüder? - Einen Eisenwagen.
- Und was aus diesen Röhren dich daneben?
- Geschösse die durch Eisenwände schlagen.
- Und warum all das, Brüder? - Um zu leben.

*

Bertolt Brecht "Kriegsfibel" 1955

- Mis teete, vennad? – Soomustransportööri.
- Ja nendest torudest seal kõrval maas?
- Neist mürske, mis lööks läbi soomusvööri.
- Ja miks te seda teete? – Palka saab.

Bertolt Brecht "Sõjaaabits" 1955

Barta Aurelia, 90, vanuse tõttu tartlane

Käisime Tartus, mu kodus, Raadi surnuaia taguses pisimajade-rajoonis. Koju jõudes astusin läbi vanaema toast. Nüüd, kus ta on juba päris vana, kolis ta viimaks poja juurde elama ja ka kunagine DIY-naise kangus on mõõdukalt leebunud.

Astusin sisse ja sain ootamatult osa visuaal-füüsilisest haikust - 90 aastane vanaema istus diivani äärel, seljas suure Bart Simpsoni pildiga t-särk ja luges raamatut. Mis särk! mõtlesin ma ja astusin lähemale. Aga see polnud veel kõik - selgus, et raamat, mida vanaema loeb, on Marcus Aureliuse "Iseendale", see väike ja kollane kuskilt 80ndate algusest ja Jaan Undi tõlkes. Kui see ei ole postmodernism ja postdramaatiline teater, siis ma ei tea, mis on! Ja millal siis veel Marcus Aureliust lugeda, kui mitte 90selt, seda enam, et sulle on just äsja tehtud silmanägemise selgemaks aidanud kaeoperatsioon ja sedagi nägemist pole kauaks raisata.

kõrvalmärkmeid ühele dilemmale

Pikemat aega juba on mu meelest õhus küsimus optimismist ja pessimismist. Kuidas enda lähemas või kaugemas ümbruses toimuvatesse pisut pelutavatesse protsessidesse suhtuda? Kus seista või istuda? Osaliselt on see küsimusetõstatus vast isiklik paranoia ja neuroos, mille olen muule maailmale laiendanud. Aga siiski mõtlevad ka teised inimesed neis kategooriates, tundub mulle. Korduvalt on koduköögis arutatud paadiraha kogumise otstarbekust, sõja-, naftalõpu-, torujuhtme- ja muid juneimit-hirme, ja samade paranoiade üle naerdud ja lõpuks siiski muiatud, et mis me ikka tühja lobiseme, lähme ära magama.

Selge see, et väikerahval, eriti endaga mitte päriselt rahul oleval ja sagedasi umbropsu eneseotsinguretki korraldaval, on optimismi/pessimismi küsimus eriti teemaks.

Kerge kõrvalepõikena leidsin sellel teemal jutu ka teatrivaldkonnas. Dirk Pilz, üks sümpaatne saksa kriitik-esseist on kirjutanud mõtiskluse praeguse saksakeelse lavastajateatri püüdlustest kaasaja ajavaimu lavale seada.