Pikemat aega juba on mu meelest õhus küsimus optimismist ja pessimismist. Kuidas enda lähemas või kaugemas ümbruses toimuvatesse pisut pelutavatesse protsessidesse suhtuda? Kus seista või istuda? Osaliselt on see küsimusetõstatus vast isiklik paranoia ja neuroos, mille olen muule maailmale laiendanud. Aga siiski mõtlevad ka teised inimesed neis kategooriates, tundub mulle. Korduvalt on koduköögis arutatud paadiraha kogumise otstarbekust, sõja-, naftalõpu-, torujuhtme- ja muid juneimit-hirme, ja samade paranoiade üle naerdud ja lõpuks siiski muiatud, et mis me ikka tühja lobiseme, lähme ära magama.
Selge see, et väikerahval, eriti endaga mitte päriselt rahul oleval ja sagedasi umbropsu eneseotsinguretki korraldaval, on optimismi/pessimismi küsimus eriti teemaks.
Kerge kõrvalepõikena leidsin sellel teemal jutu ka teatrivaldkonnas. Dirk Pilz, üks sümpaatne saksa kriitik-esseist on kirjutanud mõtiskluse praeguse saksakeelse lavastajateatri püüdlustest kaasaja ajavaimu lavale seada.
Sunday, September 14, 2008
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment