Käisime Tartus, mu kodus, Raadi surnuaia taguses pisimajade-rajoonis. Koju jõudes astusin läbi vanaema toast. Nüüd, kus ta on juba päris vana, kolis ta viimaks poja juurde elama ja ka kunagine DIY-naise kangus on mõõdukalt leebunud.
Astusin sisse ja sain ootamatult osa visuaal-füüsilisest haikust - 90 aastane vanaema istus diivani äärel, seljas suure Bart Simpsoni pildiga t-särk ja luges raamatut. Mis särk! mõtlesin ma ja astusin lähemale. Aga see polnud veel kõik - selgus, et raamat, mida vanaema loeb, on Marcus Aureliuse "Iseendale", see väike ja kollane kuskilt 80ndate algusest ja Jaan Undi tõlkes. Kui see ei ole postmodernism ja postdramaatiline teater, siis ma ei tea, mis on! Ja millal siis veel Marcus Aureliust lugeda, kui mitte 90selt, seda enam, et sulle on just äsja tehtud silmanägemise selgemaks aidanud kaeoperatsioon ja sedagi nägemist pole kauaks raisata.
Monday, September 15, 2008
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment