Vahel on tunne...

Käisin raamatupoes. Kui jõudsin teisele korrusele, kus asub ilukirjandus, ajalugu ja muud kogukama sisuga teosed, tabas mind äkki kaupluse poolt soovitatavate raamatute riiuli ees peapööritus. Esimese asjana nägin seal kahte raamatut - "Teise maailmasõja atlas" ja "Tõrjutud mälestused". Muidugi, Imbi Palju ja John Keegan on asjalikud ja asjatundlikud inimesed. Aga äkki mõtlesin, et mitu aastat nendest traumaatilsitest sündmustest õigupoolest möödas on. Päris mitu. Ma mõistan ja tunnen isegi, et sündmused, mida antud raamatud käsitlevad, ongi karmid ja neid ei saa üleolevalt unustada, kuid ikka ja jälle tekib küsimus "Mida siis teha, nüüd 60 aastat hiljem? Kuidas saada üle?".

Ma olen vahel mõelnud, et traumaatiliste minevikukogemustega on vist nii nagu psühiaatrias-psühholoogias traumade väljakaevamisega. Ma ei tea psühholoogiast kuigi palju, aga traumade väljakaevamine tundub kuidagi eetiliselt tundlik olukord - seda võiks minu meelest teha olukorras, kui nende väljakaevatud ja siis pealispinnal kipitavate valudega osatakse midagi asjalikku pihta hakata, osatakse neid kuidagi edasi töödelda eesmärgiga neist lõpuks üle saada. Paatos a la "vechnaja pamyat", "jamais plus", kui sellega ei seondu soov ja tahe oma leina, viha, solvumist, valu kuidagi millekski leebemaks, siiralt pingevabamaks ümber töödelda, tundub kuidagi mõttelaisk ja isegi vastutustundetu.

Aga mulle tundub, et see kõik ei ole nii vaid ühiskondlikus plaanis. Ja ühiskondlik plaan mind niivõrd ei huvitagi, mind huvitab ka ühiskondlikus plaanis paralleelid inimese siseeluga. Olen erinevatel põhjustel ka isiklikus elus tajunud, kui oluline on oskus ja tahtmine saada üle (endistest vigadest, endistest pattudest, endistest haiget saamistest). Vaevalt et lihtsalt unustamine ja allasurumine on lahendus, on vaja mingit peenemat meetodit. Ja halastus ja andestamine tundub olevat selle meetodi oluline osa. Ja mulle tundub, et andestamine saab vägagi olla ühepoolne, selleks pole tingimata tarvis teise poole tahtmist andeks saada.
Aga et tulla tagasi paralleeli juurde ühiskondliku õhustikuga, siis tundub, et kuidagi rusuvalt palju on minevikku, aga tuleviku osas on tihti kas maailmalõpukuulutused, roosad unistused või lihtsalt helitu eetrilumi.

Küsin endalt nüüd, miks ma siis ei oska täpselt väljendada seda meetodit, kirjeldada seda "minevikust-ülesaamise-masinat". Mnjah, ilmselt seesama pärast, nagu ka kõik teised - ma ei tea, mingi udu on. Aga ma arvan (nagu ilmselt paljud teised) et sellist gadgetit otsida on oluline.

Põhjenduseks võiks ju kas või Bertoltit tsiteerida:

"Seejuures me ju teame:
Ka viha alatuse vastu
moonutab näojooni.
Ka raev ebaõiguluse pärast
teeb hääle kähedaks."

Õigupoolest on see ainuke valik, sest elu läheb ju alati edasi, kui ka tundub, et mitte ja kui ehk ka mite su enda jaoks, siis kellegi jaoks ikka.

P.S. Kuidagi diibivõitu sai.