Vahel on tunne...

Mind huvitavad sõnad. Mul on nendega vahel üsna füüsiline suhe. On kuidagi avardav jõuda sõnade sisse. Tajuda, kuidas sõnadest, nende tähendustest saab ümbritsev maailm. Tunnen tihti, et kui mu sõnavarra siseneb uus sõna, siseneb minusse ühtlasi mingi uus mõtte- ja tajuviis. Üks veider taipamise turgatas minus, kui mu eks-semiootikust valikõde E. kunagi jutustas, kuidas Mihhail Lotman loengus Austini kõneaktide teooria peateose "How To Do Things With Words" pealkirja jooksu pealt ja elegantselt eesti keelde tõlkis - "Kuidas sõnadest asja saab". Chapeau, monsieur!

Saksa keel keel on vahel keeruline, aga on mitmeid sõnu, mille olemasolu eest tuleb üsna tänulik olla ja mitte vaid eestlastel, kes me sellest keelest palju sõnu oleme laenatud. Või mis laenatud, neid ei saagi ju tagasi anda.

Sakslastel on liitsõnu, mis on avanud mingi uue tajuvisi ja milles selle uue mõiste moodustavad sõnad on kokku saanud esimest korda. Trauerarbeit, Vergangenheitsbewältigung, Weltschmerz, Wahlverwandschaft, Zeitgeist.

Just see sõna - ajavaim - on mulle viimasel ajal mitmeid kordi pähe turgatanud. Kas on siis tõesti nii, et igal ajal oma vaim, mingi aistitav tunne, mida mõned üheti, mõned teisiti sõnastavad, aga mis on kõigile ühiselt tajutav? Hm, tegelikult ei saa me ju iialgi teada, kas endistel aegadel, kui meid ei olnud, oli teistsugune tunne elada. Või noh - kas mul oleks olnud teistsugune tunne elada, sest teistel on ju võib-olla praegugi hoopis teistsugune tunne elada.

Ja ikkagi - ajavaim. Käisin hiljuti Budapestis ühel Ida-Euroopa noorte teatriinimeste kokkusaamisel. Minu imestuseks olid erinevaist riikidest pärit inimeste kirjeldused oma kodumaal valitsevast õhkkonnast üsna sarnased. Mitmete jutus oli tajuda ebalust. Ühelt poolt - kõik on hästi: lõpuks ometi vabadus, Ida-Euroopale omaselt väga suured võimalused noortele ja teotahtlikele. Ja teisalt rääkisid paljud mingisugusest surutisest. Ebaledes. Leidmata nagu täpseid sõnu oma taju väljendamiseks, sõnu, mida suudaks usaldada. Surutisest, mille taju on seotud mingisuguse häbiga teatud tänamatuse pärast: kõik on ju tegelikult, möödunud karmide aegadega võrreldes, hästi, a mina näe kipun vinguma.

Mis surutisest? Populismimaigulisest rahvuslusest. Justkui õhus rippuvast kohustusest poolt valida, vaenlane leida. Ja tõendamaks, et asi pole vist ainult vanuses - sellest räägib peale noorte teatriinimeste ühes intervjuus ka poola endine teeneline dissident ja praegune suurima ajalehe peatoimetaja Adam Michnik. (Selgituseks - mind ei huvita selle kõige puhul üldse seosed poliitikaga -öäk!)

Mitmete reaktsioon selle rahvuslusetaotlusele oli et "mnjah, einoh, muidugi on tore, et ma olen tšehh/ungarlane/sloveen/eestlane, aga ega seda ei saa ju kunstlikult võimendada distantseerides end mingist kujuteldavast metsikust mongolist". Mulle jäi jutust mulje, nagu oleks sedalaadi "fast-forward" nupu vajutamisega taga aetav "rahvuslus" justkui mingi üldmaitseaine, viiepiprasegu, ketšup, one-size-fits-all.

Kõige huvitavam oli aga mu jaoks selleteemaliste vestluste juures just inimeste teatud ebalus. Ja siis ma mõtlesingi ajavaimule.

Kohati tundub, eriti kui ajalehti lugeda, et karmid ajad on tagasi. Vahepeal (ma räägin üldistades, mina olen 26, aga ega inimesed üldiselt üle 120 aasta ju ei elagi, nii et üldistamine on paratamatu), 90ndatel õhus olnud optimism tundub olevat tasapisi haihtumas. Mida ma mõtlen 90ndate optimismi all? Seda tunnet, et "nii, nüüd lepime kõik üksteisega ära, räägime oma traumad lahti ja läbi, saame üksteisest aru, häbeneme, mõtleme järele, vabandame ja kõik on viimaks ometi hästi, sest me oleme ju ikkagi kultuursed inimesed ja verine 20. sajand on seljataga". Midagi sellist. Võib-olla ma olen asjast valesti aru saanud, aga mulle tundus, et midagi sellist, mingi optimism oli õhus. Siis aga selgus, et traumasid, mida läbi arutada, on pagana palju. Ja veel - kas ja kuivõrd peaksid meile korda minema teiste traumad? Kust lõppeb moraalne vastutus ja kohustus hoolida - kas oma naha, koduukse, riigipiiri, maailmajao, pöidlaga televiisoripuldil?

Mnjah, ei tea, kas postmodernismi laip on juba leitud, aga paistab, et karmid ajad on tagasi. Õhus on tunda illusioonipohmelli. Isegi mitte illusiooni- ja mitte pohmelli, pigem mingit nukrust. Üllatusega seotud nukrust, võib-olla muigega, ehkki pigem mitte. "Kuda see, kurat, nüüd kõik siis niimoodi läks". "Sai ju räägitud, et olgem normaalsed". Ma mõtlen just humanitaaride seas, sest peamiselt humanitaaridest mu tutvusringkond koosnebki. Aga ma oletan, et mitte ainult nende hulgas. Tunne, et tugevad konfliktid, kus tuleb valida pool, on tagasi. Empire strikes back niiöelda. Kas see polnud mitte üks Tammsaare tegelane, kes isale vastu ütles "Miks pean mina oma elu siia sohu matma". Midagi sellist oleks justkui õhus noorte humanitaaride hulgas. Või mis teie arvate?

Mulle tundub, et see tõrksus ja tahtmatus poolt valida ei ole küüniline ükskõiksus või pepside laste jonnimine. Mulle tundub, et see on kontideni kurbus. Võib-olla just mitte kontideni, mingi varu peab ju jääma. Üks ütles kunagi, et talle tundub, et tänapäeval sünnivad juba lapsed mingi taagaga, mingi arusaamaga, mingi raskusega. Noh, kas just nii, aga mingi emo on õhus.

Nagu Alliksaar või mis?:

"Mis saabub
ja mida ma soovin
on jubedalt erinev."

Seepärast tõstatub mu meelest praeguses ajavaimus eriti küsimus - kuidas olla usutavalt optimistlik? Keset pisut ennastnautlevaid "lõpukuulutusi" ka justkui intelligentsetelt inimestelt. Kuidas olla optimistlik, olemata naiivne, silmaklappidega või ignorantne ja olla kriitiline, olemata küüniline, lammutav ja salvav? Kuidas säilitada hoog edasi liikuda ja, olles tuttav agade labürindiga, selles mitte ära eksida

...

P.S.

Üldiselt mu läheb hästi. See sissekanne ei väljenda mu hetke hingeseisundit.

P.P.S.

Liiga palju üldiselt mõelda ei ole tervislik, olen seda enda peal kogenud. Linnulennu-pilgust on vahel kasu, ja mälestus sellest tuleb meelde jätta. Aga liigne lendamine moonutab ka päris kindlasti taju. Inimesed on loodud kõndima, kõndida annab umbes 6 kilomeetrit tunnis ja teed on juba loomu poolest käänulised.