Sai taas pisut tõlgitud

Tegelikult juba natuke aega tagasi, aga aasta lõpp ja paras avaldada. Originaal on siin.



-

Dialoog märkmikumüüja ja mööduja vahel

(Giacomo Leopardi, Operette morali, 1835)


- Märkmikud! Uued märkmikud! Uued kalendrid! Härra, on Teil äkki märkmikku tarvis?

- Uue aasta märkmikku?

- Jah, härra.

- Kas te usute, et see uus aasta tuleb ka õnnelik?

- Imeline, härra, kindel see.

- Sama õnnelik nagu see aasta, mis just läbi saab?

- Palju, palju õnnelikum.

- Sama õnnelik nagu eelmine?

- Palju, palju õnnelikum, auline härra.

- Aga nagu milline aasta siis? Kas te ei tahaks, et uus aasta tuleks samasugune nagu mõni viimastest aastatest?

- Ei, härra, ega ei tahaks küll.

- Mitu uusaastat juba möödas on sellest ajast, kui te kalendreid müüma hakkasite?

- Oma kakskümmend tuleb ära, auline härra.

- Ja millise moodi nendest aastatest sa tahaks, et see uus aasta tuleks?

- Mina? Ei mina tea.

- Kas teile ei meenu ükski, mis oleks tundunud õnnelik?

- Tõtt-öelda ei meenu küll.

- Ja ometi - elu on ikka üks ilus asi. On ju nii?

- Selge see.

- Kas sa ei tahaks uuesti elada kõik need kakskümmend aastat ja kogu kadunud aja, sünnist saati?

- Eh, armas härra, annaks vaid Jumal, et see võimalik oleks.

- Aga kui peaksid uuesti läbi tegema täpselt sama elu, ei rohkem ega vähem, kõige meeldiva ja ebameeldivaga, mis sa oled läbi elanud?

- Seda nagu ei tahaks.

- Oeh, aga millist elu sa siis tahaksid uuesti elada? Minu elu? Või vürsti või kellegi teise oma? Ja kas sa ei arva, et mina, vürst ja ükskõik kes teine vastaks täpselt samamoodi ja kui kui peaks läbi tegema täpselt sama elu, ei tahaks keegi uuesti otsast alustada?

- Arvan muidugi.

- Ja kui oleks selline tingimus, ei pöörduks ka sina tagasi, kui just teisiti ei saa?

- Jah, härra, ega ikka ei pöörduks küll.

- Oeh, aga millist elu sa siis tahaks?

- Sellist nagu ta mul praegugi on, nagu Jumal teda mulle annab, ilma muude tingimusteta.

- Elu, mis käib umbropsu ja ilma, et teaks midagigi ette, nii nagu ei tea midagi uuest aastast?

- Just.

- Sedasama tahaksin ka mina, kui ma peaksin otsast peale uuesti elama, ja nii ka kõik teised. Aga see ju näitab selgesti, et praeguse aastani välja on saatus kohelnud kõiki halvasti. Ja selgesti on näha, et igaüks arvab, et aastatega on temaga juhtunud rohkem halba kui head või vähemasti on see halb aina rängem. Sest kui oleks tingimus, et uuesti tuleb elada just oma juba elatud elu, kõige oma hea ja halvaga, ei tahaks mitte keegi uuesti sündida. See elu, mis on ilus, ei ole elu, mida inimesed tunnevad, vaid see, mida nad ei tunne. Mitte möödunud elu, vaid tulevane. Uuel aastal hakkab saatus sind ja mind ja kõiki teisi hästi kohtlema ja viimaks ometi tuleb õnn meie õuele. Eks ole nii?

- No loodame.

- Nonii... näidake mulle kõige ilusamat märkmikku, mis teil on.

- Siin ta on, härra. Maksab kolmkümmend soldot.

- Siin on kolmkümmend soldot.

- Tänan, auline härra. Nägemiseni. Märkmikud! Uued märkmikud! Uued kalendrid!