Ülendavad hetked

Lääne maailma praegu üks olulisimatest, nagu ma olen aru saanud, elus olevatest ajaloolastest Tony Judt pidas oktoobri lõpus New Yorgi ülikoolis ettekande sotsiaaldemokraatiast ja sellest, miks see praegu on sellises puntras, nagu ta on. (Üldse olen viimasel ajal avastanud, et paljudel asjalikel ülikoolidel on oma podcastid ja tegelen elukestva õppega.)

Ülendav - ehkki Judti eesmärk võis olla vastupidine - oli tema loengule eelnev seletus, miks ta ei räägi (ehkki soovitati) valitud teema asemel pigem oma kogu keha halvanud skleroosist, mis teda hiljuti tabas ja on viinud ta olukorda, kuid töötab vaid pea ja hingatagi saab torukese kaudu näo peal (sest hingamislihased ei tööta), mis olevat "quite ridiculous looking" and "facial Tupperware". Et "mis tunne on". Miks ei räägi, ehkki see oleks hea millegile, mille nimi on Ameerikas "public awareness".

Seletas vastates umbes nii (täpsemalt võite ise kuulata):

"I gather some of my American colleagues were they in the same situaton might have accepted this possibility for an uplifting experience for themselves and for you as an audience. But, you see, I'm English and we don't do uplifting".